Eesti kunst Pariisis: võimalused ja tegelikkus

Esmaspäeval avatakse Pariisis Senati Luxembourg’i aia Talveaias president Lennart Meri eestkostel näitus «Eesti maalikunst 20. sajandil», mille on koostanud presidendi sõber maalikunstnik Olev Subbi.

Meenutagem, et mullu eksponeeriti Tallinna Kunstihoones sama patronaazhi all näitust «Eesti maalikunst aastatuhande vahetusel», mis hiljem oli väljas Berliinis Saksamaa välisministeeriumi Lichthofis.

Pariisi ei söandanud Meri koostöös Subbiga minna ainult kaasaegse eesti maalikunsti komplektiga, mis hõlmas kunstnike viimase kuue aasta töid.

Tallinna näituselt on Pariisis vaid 13 tööd, tegutsevatelt kunstnikelt on valitud paremik kogu nende loomingust.

Niisiis on koht esinduslik, valik esinduslik, patroonid esinduslikud. On see piisav eesti kunsti suursündmuse tekkeks?

Näituse vanim töö on Konrad Mäe 1913.-1914. aastal valminud «Maastik kividega». Subbi on Mäge nimetanud ühes usutluses «parimaks maalikunstnikuks väljaspool Pariisi».

Kindlasti ta seda ongi, kui pidada maalikunstiks vaid impressionismi ja selle edasisi arendusi liinis, mida New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi esimene direktor Alfred Barr on nimetanud dionüüsiliseks.

See liin läks üle neoimpressionismi ja fovismi kuni puhta abstraktsioonini. Mis võiks veel paremini sobida Pariisi kui viimase koolkonnast välja kasvanud pallaslik maalikunst.

Millest lähtutakse

Muidugi oleks võinud korrata kunagist Adamson-Ericu muuseumi näitust «Pariis eesti kunstnike loomingus», kuid Subbi läks ilmselt klassikute hittidele välja.

Siin tekib aga võimalus norida: kas Paul Burmani lillepildikesed kuuluvad üldse meie maaliklassikasse, miks on Jaan Grünbergilt valitud kaks väheütlevat maastikku, Aleksander Vardil on Tartu muuseumis märksa parem Pariisi vaade, Karl Pärsimäelt võinuks olla tema matiisilikud maalid, Evald Okast on püütud vägisi impressionistiks teha, Voldemar Väli, Linda Kits-Mägi ja Alfred Kongo tunduvad üldse üleliigsena (vähemalt praegu valitud tööde põhjal), rääkimata Lembit Saartsi viimaste aastate maaliliselt äärmiselt lõtvadest töödest.

Kes viitsib võtta lahti Evi Pihlaku omal ajal koostatud albumi «Eesti maal», leiaks sealt isegi maalikunsti lähemalt tundmata esinduslikumaid maale ja esinduslikumaid autoreid.

Eesti maalikunsti geomeetrilisest ehk siis apolloonlikust liinist on valitud vaid Arnold Akberg vanemast ja Sirje Runge uuemast ajast.

Ado Vabbest ei saanud koostaja ilmselt mööda minna, kuid ka temalt on 1930. aastate küllalt juhuslikud impressionistlikud maalid. Eesti Kunstnike Rühma ja sõjajärgne geomeetriline maal ei mahu ilmselt Subbi maalikunsti mõiste alla.

Mõtlesin tükk aega, millest on Subbi koos presidendist nõuandjaga lähtunud. Kas äkki sellest, et tutvustada prantslastele tuntud eesti maaliklassikute vähetuntuid töid ja meie kunstiajaloos teenimatult teisejärguliseks peetud maalikunstnikke?

Ei, seda vast mitte. Esiteks lööb läbi Subbi enda dogmaatiline ja kitsarinnaline kunstimõistmine, teiseks tubli annus subjektiivsust ja konjunkturismi.

Ma ei saa uskuda tema sõnu Sirbile antud intervjuust: «See-ga on ka kõik näituselt väljajätmised teadlik professionaalne valik jäämaks eriala seatud piiridesse.»

Elav kunst vähemuses

Kunstnik, kes on muutunud ajas afiðeerinud ennast loojana, kes tegeleb ainult kunsti-, kitsamalt maalikunsti spetsiifiliste probleemidega, on kuulunud nomenklatuuri nõukogude ajal, Rahvarinde ajal ja ka nüüd presidendi ihukunstnikuna.

Subbi portreeloomingus pole midagi juhuslikku: need on kas tema avalikkusele hästi tuntud sõbrad või siis president ise, kelle portree rippus Kadriorus, kuid nüüd on Mart Meri omandina presidendi enda kodus.

Kas kummardus Alfred Kongole ja Lembit Saartsile kui tõeliselt ainult maalikunstile pühendunud tõrjututele on mingi enesevabandus, ei tea.

Kui Subbi räägib rasketest okupatsiooniaastatest, mil vaid 1930. aastate maalitraditsioon «moodustas atmosfääri, milles töötasid järgnevad põlvkonnad kuni tänase päevani», siis jääks nagu eesti maalist väljapoole rida kunstnikke alates Soosterist või Malinist ning lõpetades Toomiku ja Kurvitzaga, kes muide on ka maalikunstnikud.

Kui Subbi nüüd räägib eesti kunstist «kahe eesriide vahel», siis võinuks ühe kummarduse teha ka eesti kunstile eksiilis.

Klassika arvel on varasema valikuga võrreldes niigi vähendatud elavate kunstnike esindust. Sõelale jäid mõistagi ka head maalid (eelkõige Peeter Mudisti ja Tiit Pääsukese valik), kuid Jaan Elken on komplektis kindlasti seepärast, et ta on Kunstnike Liidu president. Kuidagi ei taha Subbi maitset teades uskuda, et ta seda tüüpi abstraktsest kunstist lugu peab.

Kõige noorem Kelpman

Eesti kunsti näitused välismaal on viimastel aastatel haruldus. Ikka peame leppima sellega, et tuleb keegi kuraator välismaalt ja valib paar meie kunstnikku oma näitusele.

Nüüd oleks olnud suurepärane võimalus impressionismist ammu küllastunud Pariisile näidata eesti kaasaegset kunsti. Kuid isegi maalijatest on kõige noorem esineja 1960. aastal sündinud Rein Kelpman.

Mõistagi on Pariisi näituse maht piiratud ja kõike head ei saa näidata, kuid 35 kunstniku valimisel annab siiski lähtuda mingist selgemast kontseptsioonist.

Olev Subbi on avalikult näidanud üles põlgust kuraatorite vastu, keda ta üle oma ateljeeukse ei lase. Nüüd on ta ise samas rollis ja veel kõrgeima võimu patronaazhi all. Paraku ei aita viimanegi lihvida kehva kuraatoritöö tulemusi.

Ants Juske
kunstikriitik

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles