Kes kolib Ristikivi tudengikorterisse?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ühest suvel kuuldud reisireklaamist on meelde jäänud lause: «Peale muude vaatamisväärsuste võite tutvuda ka linna ligemale kahesaja muuseumiga.»

Eestis on üle kahesaja muuseumi. Seda olevat ilmselgelt liiga palju ja nõnda toimubki kaks vastupidist protsessi. Ühed käivad välja järjest uute muuseumide loomise mõtte. Teised leiavad, et analoogiliselt muude eluvaldkondadega peaks ka muuseumide loomine ja ülalpidamine minema erakapitali, sihtasutuste või seltside kätte. Üheks löögi alla jääjaks on ka Tartu linnamuuseumi filiaalina tegutsev Karl Ristikivi muuseum.

Karl Ristikivi muuseum on sündinud eraalgatuse tõukel. Kakskümmend aastat tagasi hakkas tallinlasest muusikaõpetaja Helgi Ebber koguma materjale Karl Ristikivi kohta. See oli toona üsna meeletu ettevõtmine, sest pagulaskirjanik Ristikivi teoste enamik oli Eestis tundmata ja kättesaamatu.

Kogunud erakordse energiaga märkimisväärse materjali, organiseeris Ebber 1982. aastal Karl Ristikivi 70. sünniaastapäevaks oma kulul näituse kirjaniku kodukohas Varblas. Hiljem viis ta näituse mitmele poole, ka Tartusse. Parteisekretäridele tegi seesugune isetegevus palju peavalu, kui aga parteisekretärid olid vastu, oli rahvas tookord alati poolt.

Uue aja märk

Helgi Ebberi koostatud Ristikivi väljapanekut näidati Kirjandusmuuseumi koridoris 1982/83 aasta talvel ja kunagi pole selles koridoris tungelnud ühe näituse pärast nii palju rahvast. Mõte luua Karl Ristikivi muuseum tundus 1982. aastal niisama utoopiline kui Eesti Vabariigi taastamine. Ometi said need utoopiad üsna ühel ajal teoks.

Karl Ristikivi muuseum avati kirjaniku sünnipäeval 16. oktoobril napilt paar kuud pärast Eesti taasiseseisvumist. Tookord oli see uue aja märk, erifondi kaotamise ja keelatud kirjanduse ajastu lõppemise sümbol, mida tervitati nii siin- kui ka sealpool Läänemerd.

Alanud oli Ristikivist kirjutamise buum, ta tõsteti eesti kirjandusklassikas auväärsele kohale üsna Tammsaare kõrvale, kes oli Ristikivile ennustanud suurt tulevikku. Vaid üksikud skeptikud Rootsis julgesid küsida: kas võib Ristikivi pärandi usaldada Eestile? Kas võis - küsime nüüd.

Eesti kirjanikest on muuseumid Friedrich Reinhold Kreutzwaldil ja Lydia Koidulal, Carl Robert Jakobsonil, Juhan Liivil, A.H. Tammsaarel ja Eduard Vildel, Oskar Lutsul, Friedebert Tuglasel, tuba-muuseumid veel mõnel. Tundub, et seda ei olegi liiga palju.

Saaksime loetleda mitmeid kirjandusklassikuid, kelle muuseumide rajamisest on aja jooksul juttu olnud: Marie Under, Betti Alver, Gustav Suits, Uku Masing, Bernard Kangro ja teised. Kirjanikke, kes vääriksid kohta, kus nende loomingu lätetele tulla, on kahtlemata rohkem. Vist ei ole tõesti jõudu kõiki ideid täies ilus realiseerida.

Tänapäeva muuseumile ei piisa stendidest seina peal, raamaturiiulist ja kirjutuslauast.

Vaene ja aus ei müü, see, kes on nõus piskuga läbi ajama, jäetakse päris ilma. Muusemi eeldused erinevate rollide täitmiseks algavad sisekujundusest, selgepiirilise oma näo kujundamisest, möödapääsmatu on tehniline varustatus.

Maailma muuseumid on muutunud polüfunktsionaalseks: töötavad huviklubid või kohvikud, toimuvad rändnäitused ja teatrietendused, isegi muuseumipeod. Püütakse taasluua elavat keskkonda.

Väikemuuseumid löögi all

Tööd hinnatakse tavaliselt suurte mõõdu järgi - muuseumides selle järgi, kui palju voorib läbi külastajaid. Nii võrreldakse seda, mida tehakse põlve otsas, sellega, mis tuleb konveierilt. Löögi alla satuvad väikesed.

Kui nad asuvad ruumides, mille vastu keegi huvi ei tunne, võivad nad ehk edasi hingitseda. Kui aga ruumid peaksid kellelegi huvi pakkuma, on asi otsustatud. Likvideerimisotsust on kerge põhjendada ebarentaabluse ja erastamisega; säilitamise, saneerimise ja toetamise põhjendusi on raskem leida.

Kultuuri puhul on kasum kaudne. Bürokraadi töötasu katab enamasti mitme muuseumitöötaja palga. See ei sobi põhjenduseks, et midagi hoopis koondada, kuid põhjuseks võib see vahel olla küll.

Nõnda tundub, et Ristikivi muuseumi saatuse määrab ka nüüd see, et kirjanik oli kogu elu varata. Üliõpilastuba, milles ta Tartus elas, osteti muuseumi loomiseks 1988. aasta laulva revolutsiooni ajal ENSV Ministrite Nõukogu poolt Tartu TSN Täitevkomiteele eraldatud rahaga, tolle aja seaduste järgi koos pererahva korteriga.

Õieti on see ainuke muuseum, mis loodi selleks, et Ristikivi loomingu kõrval väärtustada väliseesti kultuuri ja kirjanduse tohutut panust viiekümne aasta jooksul.

Muuseumi likvideerimine Eesti Vabariigi 10. taasiseseisvumise aastal oleks märgiks, et Välis-Eesti ligemale poole sajandi pikkune töö eesti kultuuri hoidmisel on küll sobivaks ettekäändeks võtta vastu annetusi, aga ebapiisavaks põhjuseks investeerida. Pagulaskirjandus on koju jõudnud ega ole enam keelatud ja katsumata vili. Aeg on läbi.

Kas ka Ristikivi jaoks? Sel juhul oleks see taas ühe viimse linna käest andmine, ühe põleva lipu langetamine, kui otsida metafoore Ristikivi teostest, mis räägivad truudusest oma üritusele ja kõikide väikeste õigustest suurte õiguste kõrval.

Mitu võimalust edasi minna

Näen Ristikivi muuseumile erinevaid perspektiive. Üks neist: väike on ilus. Vastupidi paljudele teistele maadele ei ole meil loodud veel kirjanike nime kandvaid seltse (näit Minna Canthi selts, Eino Leino Selts jt analoogilised seltsid Soomes).

Karl Ristikivi Selts on asutatud ja vastavad dokumendid on menetlemisel. Ristikivi Seltsi esitlemine avalikkusele toimub Ristikivi päeval, kirjaniku sünnipäeval 16. oktoobril.

Seltsist võiks saada üks kirjaniku pärandi hoidjatest, loodetavasti mitte ainuke. Raske oleks kujutleda, et Eestis tekiks praegu kultuuriselts, mille liikmete, kultuuriinimeste ja pensionäride annetustest laekuks sel määral liikmemakse, et oleks võimalik osta välja muuseumi ruumid ja neid ka üleval pidada.

Eramuuseumid on tavaliselt saanud ruumid annetuse või pärandina. Seltsi panuseks saaks olla peamiselt tasuta töö, kuid ilma toeta ei tuleks ta toime.

Teine võimalus: suur on ilus. Ristikivi muuseumi ei tuleks mitte kokku pakkida, vaid juurde ehitada, mitte järjest vähendada iga-aastast tagasihoidlikku tuge, vaid anda kümme korda juurde, et valmiks väliseesti kultuuri muuseum. Selle muuseumi loomine seisab varem võis hiljem mingis kuues ees.

Väikeste ja nn ülearuste muuseumide saatuse üle otsustamisel on palju võimalusi. Eelkõige tuleks lähtuda igaühe funktsioonist ja otsida jõu ja nõu kokku panemisel liitlasi. Eesti enam kui kakssada muuseumi ei ole koorem, vaid investeering. See on paljude inimeste, sageli põlvkondade tööpanus, mis nõuab oskuslikku kasutamist.

Rutt Hinrikus
kirjandusteadlane

    Tagasi üles