Ristikivi muuseum kui pretsedent

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Küsimärk Karl Ristikivi muuseumi saatuse kohal ei tulnud ootamatu uudisena (vt Rutt Hinrikus «Kes kolib Ristikivi tudengikorterisse», PM 31.08.2001).

Miks tundub Tähtveres eksisteerinud Ristikivi muuseum Tartu kultuuribürokraatiale tülika, rahanõudva ja väheatraktiivse kohana? Maja katoliku kiriku lähedasel krundil võiks muuseumi likvideerimise järel ehk tõepoolest õnnestunult realiseerida, kuid enne tuleks kaaluda poolt- ja vastuargumente.

Kas muuseum peab olema eelkõige atraktiivne? Muuseum võistleb küll arvukate meelelahutusasutustega, kuid atraktiivsus pole siiski esmane, mida väikemuuseumilt nõuda. Muuseum peab olema kommunikatiivne, tal peab olema oma laiem ja kitsam sihtgrupp.

Ristikivi muuseumil olid eeldused edukaks tegevuseks, lisaks veel suurepärane raamatukogu ja perspektiiv muutuda väliseesti kultuuri keskuseks, kuhu koondub tulevikus veelgi enam väärtusi.

Kui Tartu kultuuriametnike arvates muuseumi senine töötajaskond ei suutnud neid eeldusi realiseerida, ei põhjenda see veel muuseumi sulgemist. Vastupidi, ühiste jõupingutustega tuleks kriisist üle saada.

Muuseumi ülesandeks on hoida ja toita ühiskonna kultuurilist mälu, kuid isikumuuseumil on sellele lisaks veel võime väljapaistva kultuuriisiksuse retseptsiooni luues rikastada rahvuslikku kultuuriteadvust.

Üliõpilastuba peegeldab Ristikivi elu olmelist poolt, see toake muuseumina aga ühiskonna valmisolekut kirjaniku vaimset pärandit hinnata.

Kõikjal kultuurimaailmas on loodud majamuuseume või isikukeskseid teaduskeskusi ühiskonna või rahvuse arengus mingil etapil olulist rolli etendanud isikutele, ja need võivad olla vägagi erinevad, olenevalt neid tekitanud ühiskondlikest võimalustest.

Soome kultuuriavalikkus austab võrdselt Akseli Gallén-Kallela härrandlikku majamuuseumi ja Aleksis Kivi hütikest, kuigi viimane on üpris kaugel kommertslikult mõistetavast atraktiivsusest.

Isikmuuseumide vähesus Eestis näitab eelkõige ühiskonna vaesust, aga ka rahvuskultuurilise traditsiooni ja enesekindluse puudumist.

Meenutaksin, et veel selle aasta algul jättis Tallinna linnavalitsus A. H. Tammsaare muuseumi ilma kogu maja alumisest korrusest, andes ruumid ilma mingi avaliku konkursita rendile kommertsgaleriile, ja ainuski hääl ei söandanud selle populistliku otsuse vastu välja astuda.

Ristikivi muuseum saabus Eestisse kui kingitus. Korter müüdi omal ajal linnale eriti sõbraliku hinnaga teadmises, et sellest saab muuseum. Ka annetused eksiilist saabusid siia teadmises, et need saavad kodumaal rahva ühisomandiks.

Täna muuseumi likvideerides talitaksime kui kerjused tuntud inglise vanasõnast, kes lõpuks hobuse kätte saanuna ratsutavad selle surnuks.

Juta Kivimäe
kunstikriitik

    Tagasi üles