Tiit Härm: meid ootavad suured teod

Kümme aastat tagasi konfliktide tõttu Estonia peaballettmeistri ametist lahkuma sunnitud Tiit Härm on tagasi ja valmis jätkama sealt, kust omal ajal pooleli jäi.

Tiit Härm, mis tundega naasete teatrisse, kes teid 1991. aastal päevapealt välja viskas?

Olen rõõmus, et on toimunud mingi muutus. Lõpuks ometi on teatri etteotsa asunud inimesed, kes tahavad ja ka suudavad midagi muuta. Kahju on ainult sellest, et aastad on läinud, töö aga endiselt tegemata. Ega 55 pole enam 45.

Kas vastab tõele, et pärast seda ei astunud te kümne aasta jooksul kordagi üle Estonia lävepaku?

Vastab küll. 26. novembril 1991 - mul on see päev hästi meeles - lahkusin Estoniast ja aprillis 2001, nädal enne töölepingu allkirjastamist, astusin taas selle maja uksest sisse.

Oli see põhimõtteline otsus?

Oli küll, üritasin veel 1997. aastal, kui kultuuriministeeriumis valiti Estoniale uut peaballettmeistrit ja ma koos Murdmaaga kandideerima jäin, kuid siis muudeti kogu protsess farsiks. Keegi ei olnud muutusteks valmis. Pärast seda ei hellitanud ma enam lootust, et siin miski muutuda võiks.

Ometi on nüüd aasta 2001 ja Härm on tagasi. Olete kibestumisest üle saanud?

Ma ei ole üldse kibestunud. Jäägu see asi nende südametunnistusele, kes selle korraldasid. Elu läheb edasi.

Jätkate sealt, kus kümme aastat tagasi pooleli jäi?

Mul ei ole põhjust oma programmi muuta. Ma alustasin tollal väga suurte nõudmistega. Üheteistkümne kuuga õnnestus välja tuua neli uuslavastust. Rääkisin nõusse Robert Northi, lavale jõudsid Birgit Cullbergi, Laszlo Seregi balletid. Otsisin koreograafe, kes esindaksid teistsugust lähenemist tantsukunstile. See kõik jäi katki.

Teiseks oli minu soov, et me suudaksime oma tegevusega tähelepanu äratada, oleksime suutelised end maailmale teadvustama. Sama aktiivselt, kui meil õnnestus 1980ndatel tutvustada eesti balletti maailmas, oleks pidanud jätkama ka 1990ndatel. See jäi pooleli.

Mis vajas väga tugevat muutust, oli mentaliteet, töödistsipliin. Kui mingi asjaga professionaalselt tegeleda, nõuan ma jäägitut pühendumist. Tantsida ei saa poole jõuga. Publik ei andesta midagi. Kui ma hakkasin distsipliini nõudma, mätsiti kõik kinni ja lasti vanaviisi edasi. Mulle oli see täiesti vastuvõetamatu. Siit algasid ka konfliktid.

Teile on ette heidetud autoritaarset juhtimisstiili. Kuidas kommenteerite?

(Mõtleb veidi.) Ma ei usu, et ma autokraat olen. Mul ei ole olnud kunagi tantsijatega konflikte kunstilisel pinnal. Mitte kunagi. Konfliktid tekivad siis, kui on tegemist kunstiväliste asjadega, laiskusega näiteks.

Jah, ma olen selge sõnaga ja ütlen välja, mis ma mõtlen, aga teisiti teatris ei saa. Teater on nagu ühiskond, kus otsitakse pidevalt balanssi valgustatud diktatuuri ja demokraatia vahel.

Kevadel, pärast balletijuhiks kinnitamist, vältisite kategooriliselt intervjuusid. Miks?

Ma ei olnud veel väga kursis probleemistikuga, millega ma tegelema hakkan, minu mõtted polnud veel nii selgeks mõeldud. Samas kohutas mind see, kui madalale on langenud ajakirjandus ja mõned loomeinimesed… et ajakirjandus trükib ära sellist loba ja valet.

Te peate silmas neid kollases pressis ilmunud artikleid, mis mõistsid teie üle tagaselja kohut?

Jah. Ma ei tahtnud laskuda nendega samale tasemele.

Samas alustasite teatris usinasti sisemist «puhastustööd», vahetades välja teenekad repetiitor-pedagoogid, kelle nimi tähendab eesti publikule nii mõndagi. Kas teile ei tundunud, et see oleks vajanud selgitust?

Ma ei ole midagi «puhastanud». Leppisime kokku, et esimesel hooajal tutvun tantsijatega, et selgeks teha nende võimed, oma juhtkolleegid valin aga kohe. Mulle ei mahtunud pähe, et repeteerimisega tegeleb siin üle kümne inimese. Kes mille eest üldse vastutab? See oli mulle täiesti selgusetu. Ma ei saanud ju kõiki võtta.

Küsimus sai olla maksimaalselt neljas-viies, sellest piisab täesti. Ma respekteerin Helmi Puuri, Aime Leisi ja Tiiu Randviiru väga, aga ma valisin siiski uue põlvkonna esindajad, need, keda usaldasin ja kelle töökust ning professionaalseid võimeid ma kõige paremini tundsin.

Ometi andis see Murdmaale põhjust väita, et Estonias käib süstemaatiline hävitustöö ja Härm teeb vea, kui vanast kaardiväest loobub.

Ma olin selle üle väga nördinud. Igal pool maailmas on intriige, aga nad ei ole kusagil nii isiklikul pinnal kui siin. Vähemalt mulle tundub nii.

Oli see märk, et teete panuse noorele põlvkonnale?

Pikemas perspektiivis ei saa sellest mööda minna. Maailmas on tantsijate pensioniiga täpselt paika pandud ja seda järgitakse piinliku hoolega. Rootsi Kuningliku Balleti priimabaleriin Anneli Alhanko, suurepärases vormis baleriin, saadeti praktiliselt päevapealt pensionile. Siin on ka oma põhjendus. Sellega kindlustatakse järelkasvu. Kui see süsteem funktsioneerib, ei teki ka arusaamatusi.

Kas te teate, kui suur on konkurents maailma ooperimajades? Londonis on solisti kohale viieaastane järjekord. Ühele kohale võib konkureerida sadakond tantsijat, kellest paarkümmend on väga head.

Meil ju järjekorda ukse taga ei ole.

Tuleb. Ma olen selles veendunud. Uuel hooajal alustab Estonias tööd seitse noort tantsijat, enamik neist Tallinna Balletikooli lõpetajad. Ma näen noortes väga suurt perspektiivi.

Tantsija aeg on paraku väga lühike. Kui jälgida seda, mis sünnib maailmas, siis ei pea enamik vastu nii kaua kui meil, seega siis 40. eluaastani. Koormus on lihtsalt teine. Grand Operas, kui ma ei eksi, on selle hooaja keskmine vanus 23.

Mainisite ühe eesmärgina Eestist lahkunud tantsijate tagasitoomist.

Mulle näib see nii loomulikuna. Meie balleti häda on selles, et puudub keskmine põlvkond. Ma olen fakti ees, et meil on hulk pensionäre ja noori.

Need, kes omal ajal siit läksid, on praegu parimas tantsijaeas. Priit Kripson, Jane Raidma, Kati Ivaste - nendest saab kokku panna tubli tuumiku. Raidma oli ju potentsiaalne priimabaleriin… Olen osaga neist kontakteerunud, nad on väga huvitatud olnud. Kui ma valgustan meie majanduslikke võimalusi, siis ei sea nad seda esiplaanile. Näiteks Toomas Eduri ja Age Oksaga on mul kokkulepe, et meie publik näeb neid üha sagedamini, ja tulevikus ehk koguni Estonia tantsijatena.

Kutsusin Kaie Kõrbile partneri - Novosibirski kooliga Sergei Bassalajevi, kes on tantsinud Peterburi Väikeses Teatris, Boriss Eifmani trupis ja Slovaki Rahvusteatris. Kaie Kõrb on suur baleriin - ta väärib seda, et tal oleks hea partner.

Ma usun, et kolme aastaga suudan välja joonistada selle taseme, mida ma näha tahaksin.

Milline see Estonia ballett siis kolme aasta pärast olema peaks?

Eelkõige näeksin balletti, mis tugineks tugevale klassikalise tantsu alusele. Esiteks põhinevad meie koolid klassikalise tantsu süsteemil, teiseks on klassikaline tants kõige läbimõeldum ja täiuslikum tantsukunsti keelesüsteem.

Sama kindel olen selles, et minu juhtimisel ei saa Estonia balletist kunagi autoritruppi, nagu see mu eelkäija puhul oli, vaid kompanii, kes tugineb väga eripalgeliste koreograafide käekirjale. See trupp peaks koosnema 55-60 tantsijast, kes on suutelised välja tooma vähemalt kolm uut lavastust hooajal. Ja see kompanii peaks toime tulema 80-100 etendusega hooajal. Seda ei ole vähe, aga see on ülimalt tähtis tantsija lühikeses lavaelus. Me peame olema kogu aeg valmis suurteks tegudeks.

Kui reaalne on see, et Estonia võtaks oma kavva mõne elava klassiku töö? Bejart, Ek, Forsythe?

Paljud lavastused ei mahu lihtsalt Estonia lavale ära. Sügavust justkui oleks, aga laius on lubamatult väike. Mul on kahju, et Eesti riik pole suutnud ehitada normaalmõõtmetega tantsulava.

Kui me tahaksime teha näiteks kuulsa Kenneth MacMillani «Manoni», mida müüakse täispaketina, koos kunstnikutööga, siis ei oleks seda võimalik lihtsalt ära paigutada. Või kui on, siis ei jääks jälle tantsimiseks ruumi.

Teisest küljest, kas neid klassikuid ongi praegu nii väga vaja… 7. märtsil esietendub Estonias itaallase Mauro Bigonzetti «Coppelia». Olen juba kuulnud, et Härm toob siia kopitanud «Coppelia», aga Aterballetto juht Bigonzetti on vähemalt minu meelest praegu üks kuumemaid nimesid balletimaailmas.

Samuti teine uuslavastus, Napoli San Carlo teatri juhi Luciano Cannito «Cassandra», mis Estoniasse jõuab 10. mail. Mõlemad on uudse koreograafiaga ja ma usun, et Estonia publikule kujuneb sellest elamus.

Tagasi üles