Ilves õnnitles kunstimuuseumit 90. aastapäeva puhul

Foto: Artur Sadovski / Postimees.

Postimees.ee toob lugejateni president Toomas Hendrik Ilvese tervituskõne Eesti Kunstimuuseumi 90. aastapäeva puhul.

«Austatav Eesti Kunstimuuseumi pere, head naabrid ja koostööpartnerid, mu daamid ja härrad, kallid sõbrad.

Presidendi kantselei läänekaarde, kiviviske kaugusele jääb Peeter I poolt rajatud loss, praegune väliskunsti muuseumi kodu. Teisel pool teed asub Mikkeli muuseum.  Presidendi kantseleist lõunasse jääb Eesti viimaste aastate au ja uhkus, uus kunstitempel Kumu.

Neid hooneid teades tuleb mul tihtilugu parandada neid, kes presidendi juurde tulles väidavad end olevat jõudnud Kadrioru lossi.

Presidendi kantselei hoone on võib-olla 1930. aastate arhitektuuri kontekstis esinduslik rajatis, kuid see pole siiski loss vaid administratiivhoone.

Lossid – eriti, kui peame silmas neis hoonetes peituvaid kallihinnalisi aardeid – on siiski nood kunstimuuseumile kuuluvad majad, kus hoitakse ja tutvustatakse kaunist kunsti ning mis on muu hulgas koduks Eesti rahvuslikule kunstipärandile.

Ma ei tea, kas üldse ja kui palju on kunstimuuseum võitnud riigipea esindushoone vahetust naabrusest. Meie mõlemani toova tee, Weizenbergi tänava esimese otsa remondile pole see teatavasti veel kaasa aidanud.

Presidendina pean aga suureks õnneks, et Euroopa üks kaasaegsemaid kunstimuuseume ning selle barokselt kaunis õde asuvad vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Sellist privileegi jagub vähestele.

Mu daamid ja härrad.

Ühte lühikesse pidupäevatervitusse on ääretult keeruline võtta kokku kõike seda, mida Eesti Kunstimuuseum meie riigile ja rahvale tähendab.

Ta on ühtaegu kunstiteoste kodu ja kogu, teisalt ja üha enam haridus- ja teadusasutus, mis tutvustab ja uurib neid sõnumeid, mida kunagised ja tänased kunstnikud on soovinud oma loominguga avalikkusele anda.

Maalid seintel ja skulptuurid postamentidel pakuvad meile esteetilist naudingut. Ja mida rohkem me oskame vaadata piltide sisse ja kujude  taha, seda suurem on vaatamisega kaasnev elamus.

See oskus on vaid teatava piirini kaasa sündinud. Kunstikeelt õpime tundma kodus ja koolis. Siiski saame enamuse kunsti-alastest teadmistest inimestelt, kes meid muuseumis giididena suunavad ning ka neilt, kes kunsti ja selle loojat ajas ja ruumis lahti mõtestavad.

Kuni elatakse kitsastes tingimustes ja asju aetakse põlve otsas, näib suurima probleemina just ruumipuudus. Kui aga ruumi saab rohkem ja uus katuski pea kohale, selgub ühtäkki seegi, kui napi inimressursiga siiani hakkama on saadud ning kui tohutuna laiub nende ees seni kündmata tööpõld.

Eesti Kunstimuuseumi kogud on hiiglaslikud. Tema ruumid on kaasaegsed ja suurepärased. Nüüd seisab meie ees järgmine väljakutse – toetada kunstimuuseumi nende aarete uurimisel ning tutvustamisel nii Eestis kui teistes riikides.

Seda eesmärki on võimalik saavutada vaid oma erialal pädevatesse asjatundjatesse panustades, neid kodus ja võõrsil koolitades ning nende teadmisi vääriliselt hinnates.

Ma tänan Eesti Kunstimuuseumi professionaalset pererahvast pühendumise eest, mis on teinud muuseumist Eesti visiitkaardi lahutamatu osa.

Järgmist, suurt juubelit silmas pidades söandan loota, et eelseisva kümnendi vältel suudab kunstimuuseum oma varalaeka põhjalikult läbi uurida. Ma usun, et see on nende õigus ja samas meeldiv kohustus Eesti ja Euroopa kultuuriloo ees. Meil kõigil lasub kohus Eesti Kunstimuuseumi peret selles töös aidata.

Palju õnne juubilarile. Aitäh kõigile, kelle töö kaunite kunstide hoidmisel ja tutvustamisel on teinud meie elu rikkamaks ja ilusamaks.»