Eesti ajalugu on läbi kogu selle olemasolu mõjutanud mehed, keda avalikkus ei tunne ning kes ajalooraamatute lehekülgedele tihti jälgi ei jäta. Viimase aja Eesti ajaloost on üheks selliseks meheks Helmut Tarand. Minu tutvus temaga oli ajaliselt lühike, kuid sisult ja mõjult väga pikaajaline.
Tuntud ja tundmatu Helmut Tarand
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles kinnituses pole ma ilmselt originaalne, sest seda kinnitavad enamikus Helmut Tarandiga suuremal või vähemal määral kokku puutunud mehed.
Nimede uurija
Tänu Helmut Tarandiga tutvumise eest võlgnen tema pojapoeg Indrek Tarandile, kes Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna esimesele kursusele saabudes kiirelt ajaloolaste aktiivsesse seltsi- ja muidu ellu sisse sulas.
Sõbrunesime kiiresti ning andsin talle lugemiseks ka oma esimese «põrandaaluse» kirjatüki «Eesti 1944». Indrek omakorda andis selle edasi oma vanaisale, kellele algava kirjamehe katsetus positiivse mulje jättis, nii et ta selle kirjutajaga soovis kokku saada.
Helmut Tarandist teadsin ma tollel hetkel vaid nii palju, et ta oli koostanud raamatu Eesti nimedest. Kuid et kohale lubati tuua ka üks soomepoiste pataljoni legendaarseid võitlejaid ehk sanitar Jaan, kes tegelikult sanitar polnudki, olin loomulikult ideest vaimustatud.
Kohtumine toimuski Lasnamäel Hilja Rüütli ehk sõdurpoiss Jaani juures ja seda mäletan ma siiamaani.
Tollases maailmas nägin vähemalt mina esimest korda kodu ja inimesi, kus mitte miski ega keegi ei meenutanud Nõukogude Eestit. Sisenedes Hilja Rüütli uksest, astusid otsekui teise maailma, kus reaalsus hägustus ja probleemid kadusid. See oli vapustav.
Tõrjus punast laviini
Esimesest külaskäigust sai teine, siis kolmas, kolmekümnes ja nii edasi. Kui hakkaksin üles lugema kõiki neid raamatuid, mida ma laenuks sain ja läbi lugesin, siis läheks praegune kirjutis liiga pikaks.
Ent oluline polnud ainult see. Veelgi tähtsam oli see vaim, mis ei tunnistanud enda ümber kehtivat nõukogude korda, mis oli sellest oma eneseiroonilisel viisil vaba ning mis selle lihtsalt põrgu saatis.
Helmut Tarand oli mees, kes oli ajaloo tahtel osalenud paljudes Eesti ajalugu määratlenud sündmustes. Ta oli üks nendest, kes tankirusikas käes seisis viimaste vabariigi sõdurite seas 1944. aasta septembris Pirita jõel punast laviini tõrjumas. Tema elu väärinuks raamatuid ja loodan, et need kunagi ka kirjutatakse.
Kuid kuidas mees, nõnda ka sõbrad. Mina polnud ainus, keda Helmuti vaim ligi tõmbas. Neid oli palju ja Helmutile meeldis neid mulle tutvustada.
Mäletan ühte väga pikale veninud kohtumisõhtut Helmuti köögis Teise maailmasõja teemadel, mille võiks kokku võtta ühe sellel osalenud endiselt sirge selja ja uhke pilguga vanahärra tõdemusest: «Kokkuvõttes jättis Teine maailmasõda mulle meeldiva elamuse».
Imestan siiamaani, kuidas meid ühe Narva pataljon mehega Viru väljaku «kutsika» peatusest viimast marsruuttaksot oodates ära ei korjatud, kui me seal heas tujus laulsime, et teed tagasi meie jaoks pole, selge häving on silmade ees. Nendest vestlustest sündis igatahes minu teine raamat «Vabariigi sõdurid».
Hämmastav sära
Käesoleva kirjatüki maht jääb ilmselgelt liig napiks, et kirjeldada isegi väikest osa tollastest ettevõtmisest. Helmut Tarand ise oli tagasihoidlik oma osa suhtes vastupanuliikumises.
Talle omistatud Visnapuu preemia paguluses ning sajad kui mitte tuhanded Helmut Tarandi vahendusel vabasse maailma läinud materjalid olukorrast Eestis on vaid väike osa sellest.
Minugi käsikiri jõudis just selle kanali kaudu Läände ning peagi kuulsin seda «Vabaduse» raadiost. Seda aga, et Helmuti poolt mulle laenatud «puhta» kirjutusmasina peal oli löödud ka «40 kirja» algvariant, sain ma alles hiljem teada.
Mäletan, et olin alati hämmastunud Helmuti särast. Peagi avastasin temast lähtuvat mõju paljude teiste mulle ja Eestile tuntud inimeste juures. Nendegi üleslugemine läheks siinkohal pikaks.
Kõige rohkem Helmutit olen ma avastanud ühes Juhan Viidingu mulle tähendusrikkaimas luuletuses, mis oleks otsekui pühendatud Helmut Tarandile ning tema elu ja tegevust kokku võttes kuulutab:
«Oma hinge ei või müüa, kuri ilm las udutab
Ainult seda omaks hüüa, mis Su hinge puudutab!»
Aitäh, Helmut!
Mart Laar
ajaloolane, peaminister