Alain Boublil ja Claude-Michel Schönbergi muusikal «Hüljatud» esietendus Londoni Palace Theatres 1985. aastal ning seda Trevor Nunni lavastust mängitakse seal siiani kaheksa korda nädalas täismajale. Etenduste arv on ületanud juba 6100 piiri.
Tallinn astub «Hüljatute» linnade ritta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Londoni järel on «Hüljatuid» lavastatud paljudes maailma suurlinnades - New Yorgist Buenos Aireseni, Stockholmist Pariisini. Tuleval nädalal astub sellesse uhkesse ritta ka Tallinn: 15 korral novembris etendub Tallinna linnahallis Hugo kuulsal romaanil põhinev muusikal. Erinevalt paljude suurlinnade «Hüljatuist» pole Tallinnas nähtav aga Londoni lavastuse koopia.
«Hüljatuid» kutsuti lavastama Georg Malvius Rootsist, kellel see on viimase kümne aasta jooksul juba seitsmes lavastus Eestis. Estonias on Malvius lavastanud «Viiuldaja katusel» ja «Sevilla habemeajaja», Eesti Draamateatris «Ämbliknaise suudluse», «Inglid Ameerikas», «Nicholas Nickleby» ja viimati «Väikeste õuduste poe».
Malvius sai kuulsalt Londoni produtsendilt ja teatrite omanikult Cameron Mackintoshilt loa teha sellest muusikalist oma versioon. «Tallinna lavastus erineb Londoni lavastusest väga,» kinnitas Malvius. «Esiteks seepärast, et see on puhtal kujul Eesti lavastus, mille meeskonnas teevad kaasa mõned külalised välismaalt.»
Suur nauding töötada
Nagu mitme varasemagi Eestis tehtud lavastuse puhul, on Malviusel selgi korral kaasas lava- ja kostüümikunstnik Ellen Cairns Suurbritanniast, kellega nad on koos teinud 20 lavastust. Rahvusvahelisse lavastusmeeskonda kuuluvad veel valguskunstnik Palle Palmé Rootsist, helikunstnik Tom Saetre Norrast, dirigent Erki Pehk ja koreograaf Jüri Nael Eestist.
«Hüljatuis» näeb laval rohkem kui pooltsadat lauljat, kes Malviuse hinnangul on Eesti tipptase. «Mul on olnud suur nauding töötada nii andeka koosseisuga,» ütles ta trupi kohta, kus on nii ooperi- ja muusikalitähti (Jassi Zahharov, Hanna-Liina Võsa jt), poplauljaid (Koit Toome, Kaire Vilgats, Maiken, Kare Kauks, Evelin Samuel jt) kui ka draamanäitlejaid (Marko Matvere, Taavi Teplenkov, Andero Ermel, Ardo-Ran Varres jt).
Malviuse sõnul oodatakse külalislavastajatelt tihti, et nad ütleksid, nagu oleks kõik olnud ilus ja kerge. «Ei, töö «Hüljatutega» on olnud väga raske, palju-palju raskem, kui ma kujutasin ette eesti produtsendile jah-sõna öeldes.»
Põhjusena nimetas Malvius Tallinna linnahalli saali. «See on üks suuremaid ja keerukamaid ruume, kus ma kunagi olen lavastanud,» põhjendas ta. Näitlejad peavad mängima nõnda, et nii paremast kui ka vasakust sektorist, nii eest kui ka tagant paistaks publikule ikka üks ja seesama lavastus. «Ma pole kunagi varem nelja erinevat lavastust ühte sulatanud.»
Malviuse sõnul jutustab Hugo kirjutatud lugu armastusest ja vihkamisest, igas inimeses peidus olevast heast ja halvast poolest. Kunstnik Ellen Cairns püüdis lava kujundades anda edasi just seda pinget, mis valitseb kahe peategelase, Valjeani ja Javerti vahel, kes nii mitmeski mõttes on ühe inimese kaks vastandlikku poolt.
Elu sümbol puu
Seda silmas pidades on lava jaotatud kaheks pooleks, mida ühendab keskne sümbol sild. Keset lava seisev jändrik puu, mis teises vaatuses teeb imelisi asju, on Cairnsi sõnul aga elu sümbol.
Linnahalli laval kasutatakse Rootsi firma Live Sound AB viis miljonit krooni maksvat helisüsteemi, mis tagab kvaliteetse heli kogu saalis, ükskõik kui kaugel ka kuulaja kõlaritest ei istuks. Eriline on seegi, et kui Londonis aeti läbi 16 kõrimikrofoniga, siis Tallinnas on neid laval 45. Helikunstnik Saetre sõnul on sellist tehnoloogiat tarvitatud varem vaid paaris teatrilavastuses.
Lisaks kallile helitehnikale on lavastuses ka Eesti oludes enneolematu valguspark: tarvitusel on poolsada liikuvat prozhektorit.