Stanislav Jermakov teenis ära braavod

Eesti publikul oli esmaspäeval haruldane võimalus pärast nelja-aastast vaheaega näha üht andekamat Eesti tantsijat Stanislav Jermakovi.

1997. aasta sügisel Eestist lahkunud ja Zürichi Balletiga ühinenud Jermakov astus kahe lühikese soolonumbriga üles Fouetté balletiteatri hooaja avakontserdil, ja avaldas muljet. 25-aastane tantsija demonstreeris virtuoosset tehnikat ja teenis publikult ära braavo-hüüded.

Vaid korraks kodumaale põiganud Jermakov esines viimati Eestis 1997. aasta suvel Kadrioru Luigetiigil. Luxembourg’i balletikonkursil hõbemedali pälvinud noormees jäi juba varem silma Heinz Spoerlile, kes kutsus ta Zürichi Ooperiteatri balletitruppi. Zürichi Balleti juhtsolistina algas Jermakovil tänavu juba viies hooaeg.

«Tagantjärele tundub see ainuõige valikuna,» ütleb ilusat eesti keelt rääkiv Jermakov, kes eelistas Zürichit Berliini Riigiooperile, Le Jeune Ballet de France’ile, Pretoria Riigiteatri Pact Balletile ja Flandria Rahvusballetile.

Spoerli nimi müüb

35-liikmelise Zürichi Balleti on Spoerli viinud mõne aastaga tasemele, mis ei jää palju alla Euroopa paremikule. Enne Zürichit aitas ta samamoodi haljale oksale Düsseldorfis tegutseva kompanii Ballett der Deutschen Oper am Rhein. «Ta on suurepärane balletidirektor ja hea ärimees,» iseloomustab Spoerlit Jermakov.

Kui varem oli Zürich kuulus oma ooperiteatri tõttu, siis 1996. aastal Zürichisse kolinud Spoerli tõstis balleti ooperi varjust välja. Kättevõidetud positsioonist annab tunnistust ka nimemuutus: 1990ndate lõpus sai Zürichi Ooperiteatri balletitrupist Zürichi Ballett, millele maailmas tavatsetakse sageli lisada Spoerli nimi.

See viitab asjaolule, et tegemist on autoritrupiga - seega on enamik trupi repertuaari kuuluvaid töid Spoerli tehtud. Spoerli nimi on see, mis maailmas müüb.

Aastas annab Zürichi Ballett sadakond etendust, neist pooled Zürichis ja pooled välismaal. Viimaste aastate suuremad turneed on viinud trupi Londonisse, Pariisi, Itaaliasse, Lõuna-Aafrika Vabariiki, ees ootab kolmenädalane reis Jaapanisse.

«Koormus on ehk liigagi suur. Zürichis pole tänavu saanudki olla, ühelt lennukilt tuleme, teisele läheme,» räägib Jermakov, kellele on tavaline anda kümme etendust kuus.

Eesti maffia Zürichis

Tihedal esinemisgraafikul on ka pahupool: see jätab järjest vähem aega enese kallal töötamiseks. «Professionaalina teed oma rolli ära, kuid vahel jääb tunne, et see võiks veelgi täiuslikum olla, kui oleks mahti süveneda.»

Kas tähendab see seda, et Jermakovi peas küpseb plaan Zürichist lahkuda? Viis aastat ühes kohas on päris pikk aeg…

«Truppi vahetatakse siis, kui rolle ei ole või on tekkinud konfliktid. Mina saan piisavalt tantsida ja seni pole olnud ka suuremaid konflikte,» kinnitab Jermakov ja loeb üles Zürichi Balleti plussid: igal aastal tuleb välja kaks-kolm uut balletti, mille seas on nii klassikat kui moderni, Zürichis on lavastamas käinud maailma tippkoreograafid Jiri Kylian, Hans van Manen jt, välisesinemiste graafik on liigagi tihe.

«Mida selles nimekirjas ei ole?» küsib Jermakov. Lisada saakski veel ainult uhkema nime, Londoni Kuningliku Balleti näiteks, mis on iga tantsija unistus, või palju raha. Jermakovile pole veel kumbagi pakutud.

Päris kindlalt ei saa Spoerli trupis end siiski keegi tunda. «Spoerli on raske iseloomuga inimene. Täna võid olla heas kirjas, homme aga juba lindprii. Mina olen temaga juba harjunud, tean täpselt, millise jalaga ta on voodist tõusnud,» räägib Jermakov.

Trupis on tantsijaid kõikjalt maailmast, välja arvatud Aafrikast ja Antarktikast. Shveitslasi ja sakslasi on vaid mõni. Kui Age Oks ja Toomas Edur töötasid läinud aasta alguses kolm kuud külalistena Zürichi Balletis, hakati rääkima koguni Eesti «maffiast».

Jermakov meenutab seda aega hea sõnaga. «Kui kaks maailma tipptantsijat tulevad Zürichisse kogemusi jagama, ja on takkapihta veel eestlased…» jätab ta lause lõpetamata.