Jaan Elkeni mälu sõnas ja pildis

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

James Elkins (kas pole huvitav nimeparalleel) kirjutab oma krestomaatilises uurimuses «Miks on meie pildid nii peadmurdvad?», et «kunagi vanal heal ajal olid pildid lihtsad. Pildi kirjeldamiseks piisas vaid mõnest sõnast, lausest või lõigust.

Giorgio Vasari ei kirjutanud mõnest pildist kunagi rohkem. Miks nüüd nõuavad pildid nii palju rohkem selgitusi kui ühelgi eelmistest sajanditest, miks on pildid nii peadmurdvad ülesanded?»

Selliseid puslesid pakub teisipäeval Vaal-galeriis avatud Jaan Elkeni näitus «Mälumäng» kuhjaga. Võiks ju veidi norida pealkirja enda üle, kuna «mälumäng» seostub eelkõige igasuguste mnemoturniiride ja villakutega, kus on vaja teada faktipuru.

Elken ise on oma viimaseid maale nimetanud «jäätmete tehnoloogiaks», mis on kindlasti täpsem. Näitus ongi nii autori enda isiklik mälu kui ka kunstnikumälu.

Elken on küllalt trenditeadlik kunstnik, kes teab täpselt, et praegusel ajal tehakse autobiograafilist kunsti, remikse, palimpseste, risoome, kollaazhe ja dekollaazhe.

Siiski jääb selles mängus omaenda mäluga peale isiklikult kogetu elamuslikkus, mis ulatub juba lapsepõlve.

Paljusid asju ei saanud Elken Vene ajal otse välja öelda, peale selle olid siis tema hüperrealistlikud maalid vähem peadmurdvad ülesanded.

Eksistentsiaalne lüpsilehm

Näiteks kolhoosilehm 1979. aasta maalilt sobinuks omal ajal väliste parameetrite järgi igale temaatilisele näitusele, kuid jäigi saladuseks, et see on meenutus lapsepõlvest Krasnojarski kraist, kus väljasaadetute perekondadele oli lehm ellujäämise küsimus.

Kas mitte siit ei tule otsida ka Elkeni maale läbivat piimset koloriiti? Mitmetes kollaazhides vastandub sellele stalinistlike loosungite kriiskav punane.

Nõukogude aja laste mälus seguneb kogu tollane atribuutika ühelt poolt kõditava imetluse, teiselt poolt alateadliku hirmuga.

Midagi pole öelda - need olid väga tugevad märgid, millele praegusel logondusel on raske midagi vastu panna. Punalipud, viisnurgad ja sütitavad pioneerilaulud ei kao meie põlvkonnal kunagi meelest.

Samas aimasime, et need on ohtlikud märgid, need ei ole meie omad, need kuuluvad neile, kellel on teine meel ja keel.

Autobiograafiline remiks

Elkeni näitusest arusaamiseks peab kindlasti tundma nii tema enda kui kogu meie viimase paarikümne aasta kunsti ajalugu.

Kunagi pidasin kunstiakadeemias loengut hüperrealismist ja ütlesin nagu muuseas, et «loomulikult mäletate, slaidimaali mõiste tuli 1980. aasta noortenäitusega».

Siis äkki taipasin, et auditooriumis istuvad lapsed polnud enamasti siis veel sündinudki. Kuid viimastel aastatel on hüperrealism taas aktuaalne.

Kindlasti on siin nostalgiat, kuid ka väsimust minimalismist. Peale selle muutuvad arvutimängud üha realistlikumaks, peale tuleb virtuaalne kolmemõõtmeline reaalsus.

Kui hüperrealism transavangardistliku maali tulekuga moest kadus, tegi Elken kannapöörde abstraktsesse maali.

Mingil ajal aga jäi Elken omadega jänni. Peale tuli hoopis teist tõugu kunst ja lõpuks jäi abstraktse kunsti arsenal nii väga kujutavust ja jutustamist armastavale kunstnikule ahtaks.

Abstraktsesse maali ilmusid grafitilaadsed kirjad. Tekkis side linnalikku keskkonda kiindunud kunagise hüperrealistiga. Ja nüüd on lõpuks ring täis või kokku jooksnud: Vaala näitusel on ühes pildis kõike - abstraktsiooni, hüperit ja grafitit.

Just selline autobiograafiline remiks teebki Elkeni maalid peadmurdvateks. Kohati hakkab vaataja silm väsima, sest visuaalset ja verbaalset informatsiooni on liiga palju.

Tundub, et Elken on tahtnud ühe korraga kõik südame pealt ära rääkida, ühte pilti on mahutatud, et mitte öelda vägistatud tihedat kodeeritud teksti, fragmente varasemast loomingust, tsitaate kunstiajaloost, arhitektuurist ja teab veel mida.

Kõhutunne otsustab

Midagi on paisu tagant valla pääsenud, ehk on see aegade jooksul superego poolt alateadvusse tõrjutu lõplik vabanemine?

Elkeni näitus ja tema roll eesti kunstielus on igal juhul tähelepanuväärne. Nii ikooniliste märkide kui tinglike sümbolitega oskab ta vabalt manipuleerida.

Ta on nii Kunstnike Liidu president, kuraator kui särav kriitik, kes oskab reflekteerida ennast ja kogu kunstiseisu.

Vaala näitusega on ta lisaks kõigele võtnud endale kontseptualisti rolli. Mäletatavasti seadsid kontseptualistid küsimärgi alla igasuguse kunstist kirjutamise, kuna teos ise pidi sisaldama nii kunsti kui metateksti, mis kommenteerib ja filosofeerib kunsti olemuse üle.

Paljud vastused küsimustele Elkeni praeguse kunsti kohta sisalduvad tema maalides.

Kuid ikkagi jääb küsimus sellest, kas tema pildipusled on aus pihtimus või osavalt väljamängitud postmodernistlik manipulatsioon, rohkem vaataja kõhutunde otsustada.

Jaak Juske

    Tagasi üles