Reede ja 13. kuupäev

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ene Rämmeld
Ene Rämmeld Foto: Pm

Vaatamata sellele, et olen ebausklik, otsustasin reedel, 13. novembril linna peale jalutama minna. Olin raadiost kuulnud, et 13. november kuulutati viisakuse päevaks, ja tahtsin teada saada, mille poolest see erineb muudest päevadest.


Concorde väljakule jõudes nägin, et Champs-Élysée on ikka veel kaunistatud Prantsuse lippudega, meenutamaks 11. novembri pidustusi. 9. novembril tähistasid pariislased siinsamas Berliini müüri langemise 20. aastapäeva. Sel puhul esitasid 27 riigi viiuldajad Concorde väljakul Bachi muusikat, mida 20 aastat tagasi mängis Berliini müüri ääres Rostropovitš.



13. novembri kohta soojal päeval – termomeeter näitas 15 kraadi – oli väljak täis autosid ja turiste. Juba olid püsti pandud valged puumajakesed jõululaada tarvis, mis avatakse 20. novembril. Selja taha jäi Tuileries’ park, mille alguses asuvas galeriis avastasin suurepärase näituse Federico Fellini kohta.



Igaüks, kel vähegi huvi filmikunsti vastu, peaks lähemal ajal Pariisi sattudes seda külastama! Väljapanek hõlmab fotomaterjali, raamatuid, müürilehti jm, mis kajastavad kuulsa filmilavastaja elu ja loomingut.



Muide, just filmi «La Dolce Vita» võtete ajal, kui  Rooma ilmus Rootsi päritoluga mannekeen ja endine Miss Rootsi Anita Ekberg, keda teiste hulgas võtsid vastu sajad hüsteerilised fotograafid, läks käibesse sõna paparazzo... Fellinit sidus pikaajaline sõprus ja armastus filminäitlejanna Giulietta Masinaga, kellega koostöös sündisid sellised tuntud linateosed nagu «La Strada» ja «Cabiria ööd». 1943. aastal abiellunud paar jäi kokku pikkadeks aastakümneteks, Masina suri vaid paar kuud pärast Fellinit.



Grande Palais’s on praegu Auguste Renoir’i näitus. Kuulsa kunstniku elulugu lugedes sain teada, et 72-aastasena oli ta teatanud: «Alles nüüd oskan ma maalida!»


Renoir kujutas põhiliselt naisi: raamatut lugemas, kammimas, klaverit mängimas, unistamas... Ta maalis modelle oma ateljees, aga vormistas teose nii, nagu oleks see valminud looduses loomuliku päiksevalgusega.



Meenus, et kui käisin septembris Eestis viibides kolm korda Kumus, olin seal ainuke külastaja. Muuseumis, kus on suurepärased ruumid, palju valgust ja avarust, ei ole publikut!? Seevastu Renoir’i näitusel tekkis mul isegi õhupuudus, sest kõik saalid olid puupüsti rahvast täis.



Champs-Élysée’l nägin suurel ekraanil filmiklippi ilusate tüdrukutega, mis andis teada, et aastal 2010 saab Türgi pealinnast Istanbulist kultuuripealinn. Kus on aga filmiklipid Tallinnast kui 2011. aasta kultuuripealinnast? Nojah, ehk jõuab veel...



Kodu poole jalutades vaatasin, kas keegi kannab kaitsemaski. Prantslasi hakati uue gripi vastu vaktsineerima alles paar päeva varem, aga juba räägitakse meedias, et rahvas pole sellest huvitatud.



Soojal sügisõhtul ei hakanud silma, et keegi oleks millegi pärast eriti mures, mis siis, et poliitikud hirmutavad inimesi endiselt – tõsi küll, enam mitte terrorismiga, vaid gripiga.



Õhtul sain TV uudistest teada, et hommikul röövisid kaks relvastatud ja maskides meest juveeliärist Chaumet mitmesaja tuhande euro väärtuses kalliskive. Nii palju siis 13. kuupäevast kui viisakuse päevast...

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles