Teatrihuvilise paradiis

Foto: Verni Leivak

Kui öelda kultuurihuvilisele eestlasele «Avignon», seostub sellega automaatselt teatrifestival. Pole ka ime – seda maailmakuulsat festivali peeti tänavu juba 63. korda.

UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Avignon, mis asutati juba enne roomlaste vallutusi, on aukartust äratava ajalooga väikelinn Rhône’i jõe kaldal, mille keskpunktiks praegugi aastail 1335–1364 ehitatud suursugune paavstiloss Palais des Papes. Pariisist vurab kiirrong – ümberistumisega Lyonis – sinna umbes kolme tunniga.

Vähem kui 100 000 elanikuga linnas 1946. aastal alguse saanud Avignoni teatrifestival on teatraalide hulgas kujunenud suisa kultuslikuks. Mis sest, et toob peaasjalikult kokku prantsuskeelse kultuuriruumi parimad lavateosed. Aga mitte ainult. Nagu ütles festivali kolmel korral külastanud Ott Karulin Eesti Teatri Agentuurist – oma võimsaima teatrielamuse sai ta just sellel festivalil ühest poolakeelsest tükist, mida toetasid prantsuskeelsed subtiitrid, millest ta mõhkugi aru ei saanud.

Kirjeldamatu melu vanalinnas

Iidse linnamüüriga ümbritsetud, festivalivälisel ajal idüllilist vaikelu elava Avignoni vanalinn muundub kord aastas tundmatuseni. Melu, mida tekitavad tänavanurkadel tegutsevad klounid, miimid, muusikud, tsirkuseartistid ja tänavateatrite trupid, on kirjeldamatu.

Kostümeeritud tegelasi jagub kõikjale. Enamasti esitatakse lõiguke etendusest, mis sõnalavastuste puhul tihtipeale commedia dell’arte parimatest traditsioonidest kantud, seejärel jaotatakse flaiereid või kogutakse kaabusse annetusi.

Ohtralt grimeeritud miimid võtavad tänavail poose, kuid suudavad möödujaid vahel ka korralikult ehmatada, haarates nagu muuseas enda kätte kellegi mütsi. Oma koha leiavad ka breikarid, mitmesugused tantsutrupid, mobiilsed rokkansamblid ja tänavamuusikud.  Nädalavahetustel kestab möll linnas kaugelt üle südaöö ning tänulikku publikut jagub kõikjale. Festivali ajal suureneb ju linnaelanike arv poole võrra!

Ent tänavamelu on vaid killuke Avignonis festivali ajal toimuvast, sest tõsimeelsete teatrisõprade tähelepanu on loomulikult koondunud etendustele, mille piletijaht algab hetkest, mil järjekordse festivali programm teatavaks tehakse, ja kestab tavaliselt iga konkreetse etenduse alguseni.

Kava jaguneb omakorda kaheks – ametlikuks ehk on- ja mitteametlikuks ehk off-programmiks. Kui ametlikku kavva sattuda on paljudele, ka Prantsuse riiklikele teatritele ja truppidele tohutu konkurentsi tõttu prestiižikas eesmärk omaette, siis mitteametlikku kavva mahub sadu isemajandavaid truppe ja trupikesi, kes samuti läbivad tiheda valikusõela ning esinevad enam kui sajal mänguplatsil. Off-programmi teatmik on igatahes nii kopsakas, et kaalub vähemasti paar kilo.

Katarsis ei jää tulemata

Kahe festivalipäeva jooksul, mille Avignonis veetsime, oli Arteril võimalus külastada nelja ametlikku programmi kuuluvat etendust. Ning tuleb tunnistada, et festivali veteranil Ott Karulinil on õigus – kuigi enamik tükke põhines sõnal ja olid tavavaataja jaoks hoopis teistsuguses, tihti avangardistlikus võtmes, ei pärssinud see katarsise saabumist karvavõrdki. Sest, parafraseerides Stanislavski tähtteost, «näitleja töö iseendaga» on prantsuse lavatähtede puhul enamasti niivõrd viljakas, et lummab hoolimata esitatava teksti mõistetavusest.

Muide – korraldajad kinnitavad, et iga viieteistkümne minuti järel algab kümme etendust ja päeva jooksul mängitakse neid tervelt 800. Mis tundub siiski liialt müstilise arvuna, et seda sõna-sõnalt uskuda. Aga kes teab!

2010. aasta festivali programm tehakse teatavaks tuleva aasta märtsis. Ja kuigi hotellid tõstavad festivali ajaks hindu kolmandiku võrra, tasub talvel püksirihma pingutada, et kas või kord elus Avignonis ära käia.

Artikkel valmis koostöös Prantsuse suursaatkonna ja Prantsuse kultuurikeskusega

Arvamused

Ott Karulin

Eesti Teatri Agentuur

Avignoni teatrifestival on Euroopa suurimaid – ka väga jõukas – ning seetõttu kutsutakse sinna tõeliselt suuri Euroopa teatri nimesid. Mulle kui teatrikriitikule on hea neid kõiki koos näha.

Programmile lisanduv linnamelu tundub aga tõepoolest uskumatuna – festival toimuks otsekui igal tänavanurgal! Mujal linnades pole ma midagi taolist kohanud, see on täiesti ainulaadne.

Seekord vaatasin viie päevaga ühtteist lavastust ja tunnistan, et on ühised jõujooned, mis Avignoni festivali läbivad. Näiteks prantsuskeelne poliitiline teater, mille loojaiks Aafrikast pärit tegijad ja kus näitlejaiks inimesed, keda temaatika otseselt puudutab.

Teisalt iseloomustab on-programmi valitud prantsuse teatrit ka suur austus teksti vastu, mis tähendab, et vaataja peaks prantsuse keelt väga hästi oskama.

Kui aga keegi unistab mõnest suurest teatrifestivalist, soovitan alustada Avignonist. Linnas valitsev atmosfäär ei valmista pettumust ning igale maitsele leidub midagi. Off-programmi maht hõlmab ju 1000 lavastust. Lisaks on linn ja kogu Lõuna-Prantsusmaa külastamist väärt.

Denis Duclos

Prantsuse suursaatkonna kultuuri- ja koostöönõunik, Prantsuse kultuurikeskuse direktor

Nendele, kes armastavad kultuuri selle eri vormides, on Avignoni festival üritus, mida ei maksa maha magada. Meeldigu meile festivali ametlik või mitteametlik programm, on iidne paavstilinn festivali ajal kultuuri täis.

Teatri- ja tegevuskunst vallutavad Provence’i päikeselise linna, selle tänavad ning kõik linna mõeldavad ja  mõeldamatud kohad, täites linna sooja ning sõbraliku õhkkonnaga.