Mida võib oodata, kui minna vaatama mõnd Ameerika animaatori Bill Plymptoni teost? Mingisuguse ettekujutuse eelolevast elamusest võib saada see, kes on näinud Peter Jacksoni filme, Digimoni-multikaid, Monty Pythoni nimelise grupeeringu loomingut ja ohtralt rumalaid ulmekaid.
Tervisi Plymptooniast!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ennekõike peab aga arvestama sellega, et «Lepatriinude jõuludest» on asi väga kaugel - Plymptoni loomingus on kindel koht räigel seksil ja võikal vägivallal. Järelikult on äärmiselt soovitav kinno minnes lapsed vanavanemate hoolde jätta.
Uskuge või mitte, aga toosama ropp ja ulmeline tegelane on samal ajal rohkelt auhinnatud rezhissöör, Pimedate Ööde filmifestivali animazhürii esimees ja tagatipuks viks ja viisakas kodanik, kelle isiku ees pole ühelgi lapsel põhjust hirmu tunda.
Sõltumatu animaator
Eestisse tõi ta endaga kaasa kolm filmi, millest kahte on võimalik Tallinnas veel tänagi vaadata: 9-minutilist lühifilmi «Söömine» ja täispikka animatsiooni «Mutanttulnukad».
Viimase pealkiri kõlab õige pretensioonikalt - lavastatud 21. sajandi algul, võib sellenimeline film olla üksnes tõeliselt halb või siis auahne paroodia kõigele varem tehtud tõeliselt halvale.
«Mutanttulnukad» on tegelikult nii üht kui teist või siis ei kumbagi, otsustajaks on iga vaataja ise. Niisamuti on Plymptoni huumorit üleüldse võimalik pidada võluvalt nihestatuks või lootusetult väärastunuks.
Olenemata vaataja isiklikust suhtest tema teostesse, on Bill Plympton vaieldamatult silmapaistev looja. Nüüdseks 55-aastane mees nõutas juba 14-aastaselt Disney kompaniis animaatoriametit, kuid tunnistati liiga nooreks.
Omandanud ülikoolis graafilise disaineri hariduse, töötas Plympton illustraatori ja karikaturistina ning kujundas mitmeid filmiajakirju; naasis ammuse unistuse juurde alles 37-aastaselt ja on sellest ajast peale vändanud veerandsada animafilmi, millest pea ükski pole jäänud laiema tähelepanuta.
Seejuures on ta enamiku juures neist tegutsenud ühtaegu stsenaristi, rezhissööri, kunstniku, animaatori, produtsendi, finantseerija ja levitajana, allutamata end ühelegi suurfirmale. Niivõrd sõltumatuid multikategijaid on ilmas õige napilt ja Plymptonil - tont teab, mismoodi - on õnnestunud säärase ettevõtmisega isegi tublit kasumit teenida.
Väike eelarve, suur film
Just see oli üheks põhiliseks motiiviks ka Eesti animatsioonipropageerijal Mikk Rannal, kes isand Plymptoni kohale meelitas - veendugu kohalikud kõhklejad ise, kui väheste vahenditega on võimalik täispikki filme teha ja nendega Oscaritelegi kandideerida («Mutanttulnukate» eelarve olnud vaid 200 000 dollarit).
Nõnda võiks PÖFFilgi Plymptoni isevärki nägemis- ja teotsemisviisi vastu tõsist huvi olla.
Kes jõudis vaadata tema kolmandat festivalil linastunud filmi «Mondo Plympton» (võiks tõlkida kui «Plymptonimaa» või tema ametliku kodulehekülje järgi «Plymptoonia»), tunneb seda veidrat maailma juba märksa paremini, ülejäänuile tuleb ehk tuluks eeltoodu abil veidi pinda sondeerida.
Mart Rummo
filmikriitik
Bill Plymptoni «Söömine» ja «Mutanttulnukad» täna kell 19.30 kinos Sõprus. Plymptoni kohta loe ka www.awn.com/ plympton/