Maailmaränd viis eesti näitlejad India teatriguru juurde ja Boliivia külakesse

Näitlejad valmistuvad kogu öö kestvaks Kathakali templietenduseks Indias Keralas.

FOTO: Laura Peterson

Kolm eesti näitlejat, Karol Kuntsel, Ott Aardam ja Laura Peterson rääkisid Tartus Shakespeare’i kohvikus kiirete proovide vaheajal Eva Kübarale, mida eredat nad kogesid just lõppenud ümbermaailmareisil.  

Esimesena saabusid maailmarändurid, kes enne olid reisinud põhiliselt vaid Euroopas, Indiasse ning see on neile ka kõige sügavama mulje jätnud.



«Esimene mõte India lennujaamas oli, et appi, see kõik on nii imelikult teistsugune,» meenutab Laura Peterson oma esimest emotsiooni. «Siis aga nägin varblalast, kes oli täpselt samasugune nagu Eesti varblane. Ja kuna see maa oli nii kummaline, siis juba see tavaline varblane iseenesest mõjus võõristusena.»



Karol Kuntsel aga tunnistab, et reisil oled sunnitud mõtlema asjadele, mille peale kodus olles ei tulekski. «Näiteks istus lennukis minu kõrvale moslemi riietuses mees ja ma muutusin tema suhtes tahtmatult valvsaks, samas hakkab enda pärast häbi, kui hakkad mõtlema ja mõistma, kust sellised eelarvamused tulevad,» kõneleb Kuntsel. «Maailmas ringikäimine aitab tegelikult väga palju igapäevaelus avatum olla, mis on näitlejale ülimalt vajalik.»



Kuu aega India-reisist elasid neli eestlast India ühes kõige kultuursemas maakonnas, Keralas, sealses Sopanami Instituudi õpikojas ja õppisid koos kohaliku teatritrupi liikmetega lavakunsti, juhendas lavastaja, draamakirjanik, õpetaja ja helilooja, 83-aastane ülimalt vitaalne Kavalam Narayana Panikkar. Eesti teatritegijate enesegi üllatuseks selgus, et nad olid sattunud kohaliku guru juurde.



«Algul me ei teadnud, et ta nii mastaapne mees on, aga siis hakkasime aru saama, et ükskõik mis üritusele me läksime, oli meie guru seal kõige auväärsemal kohal,» kõneles Laura.



Sopanami Instituut tegeleb vana inda sanskriti draama arendamise ja alalhoidmisega tänapäeva teatris ning Kavalam ongi mees, kes vanale, põhimõtteliselt kogu maailmateatri hälli juurde tagasi minevale draamavormile Indias uue elu sisse puhunud on.



Õppetöös lähtutakse peamiselt umbes 2000 aastat tagasi Bharata kirja pandud teatritegemistarkusest Natya Shastrast, traditsioonilisest India teatrivormist Kutiyattamist ning põimitakse seda kõike kaasaegse teatri väljendusvahenditega.



«Kuid oluline ongi see, et see teater ei olnud nagu muuseum, vaid Kavalam rõhutas kogu aeg, et tuleb olla kontaktis kaasaegse ühiskonna ja publikuga,» selgitas Ott Aardam.



Kuntsel täiendas, et instituudis õppides oli kogu aeg tunne, et nüüd oledki ise teatri hälli juures, ehk kohas, millest siiani ainult teatriajaloo loengutes kuuldud.



Päevad Sopanami Instituudis olid üsna intensiivsed, alates kella kuuest hommikul kas jooga või siis iidse võitluskunsti Kalari treeningutega. Tegu on füüsiliste elementide korduva harjutamisega, millest moodustuvad erinevad kombinatsioonid, mis kujutavad erinevaid India traditsioonis olulisi loomi. See annab näitlejale algimpulsi, mida ta saab hiljem ise edasi arendada.



Seejärel tuli muusikatund ja pärast seda ennelõunased proovid, kus varahommikul õpitud asju praktikas rakendati.



Pärast lõunast pausi tehti veel teatriproove ning päris õhtul olid instituudis teoreetilised loengud. Kõik see kuuel päeval nädalas.



Neljas reisikaaslane tantsija Eneli Raud õppis samal ajal traditsioonilist Lõuna-India tantsu mohiniyattam’it.



Lisaks kõigele õpitule meenutavad eesti näitlejad säravate silmadega ka sooja, huumorit ja armastust täis õhkkonda, mis täitis ühtlase positiivsuse voona kogu instituudi.



«Mind kummitabki kõige enam see atmosfäär ning see tuleb hoovustena pidevalt tagasi,» räägib Peterson.



Ott Aardamil on meeles üks Kavalami lause pärast ühe veidi ebaõnnestunud tantsuetenduse vaatamist: et oma kunsti ei tohiks mitte kunagi kommertsialiseerida. «Ja kuigi see on väga triviaalne lause, tuleb see mulle ikka ja jälle meelde,» märkis Aardam.



Peale instituudis koolis käimise väisati ka hoolsalt väga erinevaid india teatrietendusi, mis kogu reisi kontekstis jätsid ka kõige eredama mulje.



Aardami jaoks olid näiteks kõige tugevamaks kultuurišokiks positiivses mõttes india rituaalsed templietendused ehk teyyam’id, mis algavad tavaliselt kell 22 õhtul ja kestavad ek ilma igasuguse pausita kuni hommikul kella kuueni välja.



Teyyam’e korraldatakse jumalate auks ning põhimõtteliselt toimub rituaal nii, et on üks väike kogukond inimesi, n-ö trupp, kes kehastab erinevaid teyyam’e. Teyyam’i kehastaja sisse peaks rituaali käigus idee poolest tulema mõne tähelepanuväärsete võimetega isiku vaim ja tooma kogukonnale head õnne, ja kui hästi läheb, annab vaim ka vastuseid küsimustele.



Kuntsel ja Peterson selgitavad, et iga vaimu taga on ka konkreetne tekkelugu, mis rituaaliks ette valmistamise ajal ka ette lauldakse, kuigi kõik kohalikud teavad neid müüte niigi peast.



«Ning üllatav oli minu jaoks see, et teyyam’e tehakse ainult jumalate auks, sest jumalatele meeldib sellist teatrit vaadata,» rääkis Aardam. «Seega ei olegi niivõrd oluline, kui palju inimesi on etendusel, vahel oli saalis näiteks ainult viis või kümme inimest. Aga samas need inimesed, kes on kohale tulnud, on sada protsenti kohal, usuvad kõike ning lähevad sellega kaasa.»



Eriti eredalt on Aardamile meelde jäänud üks teyyam templi hoovis. «Juba kaugelt kostus ekstaatiline trummimuusika, hoov oli paksult rahvast täis, teyyam jagas inimestele kollast õnnistuspulbrit ning igaüks sõltumata vanusest ja seisusest püüdis seda kätte saada.» kõneles Aardam.



«Sealjuures oli tema peaehe viis-kuus meetrit pikk...Ning  kuidas ta liikus... poolenisti transiseisundis, see on rohkem nagu...improviseeritud tants,» püüab Aardam elamust sõnadesse panna.



«Oma sisemise energia poolest ta meenutabki jaapani buto-tantsu, kus näitleja on energeetiliselt viidud viimase piirini,» täiendas Kuntsel.



Teine väga võimsa elamuse jätnud india teatri vorm oli Kudiyattam. Ühel Kudiyattami etendusel juhtus elektrikatkestus, nii et näitlejad pidid edasi mängima õlilambi valgel, mis tuli Petersoni sõnul etendusele ainult kasuks.



Kudiyattamis on väga olulised ka grimm ja kostüüm, millest mõned osised, nagu näiteks põrnikate kitiinkestadest valmistatud ehted, on tänapäeva plastmassiga asendatud.



«Mõnes mõttes on see jah selline kaduv kunst, et tänapäeval pole meil enam võimalik näha kuut erinevat valgust, mida sitika kitiinkest pidi õlilambi valgel andma, aga Kudiyattam kui teatrivorm on õnneks elus siiamaani,» arutles Aardam. Kudiyattam on ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas, mis kahtlemata aitab iidsel vormil elus püsida.



Mis aga elektrikatkestustesse puutub, siis nendega tuli reisiseltskonnal tihti kokku puutuda, kuna tunni-pooleteise pikkused pausid energiavoos on sealkandis tavalised. Kuntsel kiitis, et need hetked on väga väärtuslikud, ning tal tekkis isegi idee, et ka Eestis võiks tegelikult elekter vahel kaduda, et inimesed saaksid rohkem omavahel reaalselt koos olla ja näiteks küünlavalgel juttu ajada.



Tänapäeva ajahetkest tagasirände oli reisi jooksul teisigi. Näiteks šokeeris seltskonda väga üks väike tolmune Boliivia küla Maragua kusagil kraatri põhjas ja imponeeris eelkõige just oma eraldatuse tõttu, justkui oleks aeg seal seisma jäänud, kuigi mainitud paik asus vaid 40 kilomeetrit suurlinnast eemal.



«Kui hakata mõtlema, kuidas need inimesed seal elavad, tundub küll väga kummaline, kuidas see üldse võimalik on,» imestas Peterson.



Kuntselile aga tundus mööda küla tolmuseid teid ringi kõndides, nagu ta oleks sattunud kusagile, kus võiksid elada tema esivanemad. Ka kool, kus seltskond ööbis, meenutas pigem pildikesi «Kevadest» kui tänapäevast haridusasutust.



«Neil oli seal internaat, tehti ühiselt süüa, isegi õpetaja Laur oli kohal, kes meenutas samas natuke ka «Surnud poeetide ühingu» õpetajat,» rääkis Laura. 



Kaasajast puutumata Boliivia külas juhtus aga palju muudki, näiteks oleks seltskond äärepealt hoovist nende suunas lendava kiviga pihta saanud. Vaid selle tõttu, et nad olid mõelnud ühe maja hoovist teed küsida ja isegi mitte veel tegudele asunud.



«Nägime, et supipada on tulel ja laps mängib õues, ja hüüdsime tervituseks «hei». Laps hakkas selle peale nutma ja jooksis tuppa, sest me nägime tema jaoks nii harjumatud välja,» rääkis Laura. «Oli aru saada, et majas on ka keegi täiskasvanu, aga nad lihtsalt ei julgenud välja tulla.» Küll aga saadeti igaks juhuks rändurite poole kivi teele.



«Selles hirmus meie vastu oli näha just sellist puutumatust ja ehedust, mis seal ikka veel säilinud on,» rääkis Aardam. «Kogu nende mõtlemine on ikka hoopis teistsugune»



Ehedate iidsete kogukondade juurest tüürib jutt sujuvalt filosoofilise probleemini kultuuride ühtlustumisest kaasaegses globaliseeruvas maailmas. Leitakse, et kultuuride ühtlustumine on paratamatu ja ega selle vastu pole mõtet midagi ette võtta, näiteks kas või sedasama Boliivia küla kuidagi kunstlikult konserveerides.



«Tegelikult kõik ju ühtlustab, sinu enda käimine seal ka,» arutles Peterson.


Ühtlustumise teema puudutab teravalt ka teatrit ja seda, kuivõrd on võimalik sajanditetaguseid teatrivorme üldse tänapäeval esitada ning kas autentsuse taotlemine on sel puhul vajalik või mitte.



Maailmaränduritel on autentsuse säilitamise kohta nii positiivseid kui negatiivseid näiteid.



Alustame halvemast – Vietnami veenukuteater, kus klassikalisest ja väga erilisest teatrivormist oli järele jäänud vaid rahamaiguline turismiatraktsioon. Peterson kirjeldab elavalt väikese kurbusega hääletoonis, kuidas muusikud eikuhugi vaatavate tuimade nägudega oma pille saagisid ning õhus oli paksult tunda haltuurat.



Veenukuteatri põhimõte seisneb selles, et nukke liigutatakse põhimõtteliselt pikkade pulkade abil vee all ning seetõttu pole nende liikumise mehhanismi vaatajale näha ning reaalsuse illusioon on ehedam.



Kuigi on kurb, et veenukuteater näeb välja nagu vabaõhumuuseum, nägi Kuntsel asja juures ka teist külge – ehk on tegu lihtsalt lastehaigusega, mida üha enam kapitalismi poole pürgiv riik lihtsalt peab praegu läbi elama.



Erinevalt halvast veenukuteatrist Vietnamis üllatas aga väga positiivselt varinukuteater Indoneesias. Lavastust etendati templis templipidustuste käigus ning Aardami sõnul oli see kõik väga ehe ja ilus.



«Tegu oli sisuliselt monoetendusega, kus üks mees liigutas lina taga nahast nukke. Põles elav tuli, lavastuse algul tuli mees ja sättis nukud kahele poole lava valmis ning kõik oli väga kaunis,» kõneles Aardam.



Lisaks saadi reisilt ka kõige kummalisem teatrikogemus, kus nelikule tundus, et nad on sattunud pigem mõne tüki peaproovi kui etendusele. Kummalisele Indoneesia rändteatri etendusele (samas oli tegu vist rändteatriga, mis hetkel siiski enam kuhugi väga ei rännanud), kus kogu lavastuse dekoratsioon nägigi välja nagu üks suur teatrimaja, juhatas reisineliku kohalik taksojuht.



Pärast pileti lunastamist selgus kõigi hämminguks, et on jõutud umbes 150-kohalisse saali, kus peale nende on veel umbes 1–2 kohalikku inimest. Aardami sõnul oli kogu etendus nagu Buratino teatrimaailm. Kuigi eestlased kohalikku keelt ei mõistnud, oli selletagi aru saada, et näitlejad tundsid end laval väga vabalt – viskasid vahepeal omavahel nalja ning kommenteerisid ümbritsevat.



«Oleks võinud arvata, et tegu on peaprooviga. Aga ei, oli olemas orkester, töötas puhvet ja hiljem meile kinnitati, et järgmise päeva etendusel pidavat neil saal täis tulema. Aga igal juhul oli see minu jaoks üks kummalisemaid teatrikülastusi,» kõneles Laura.



Kõik näitlejad leiavad, et aasta aega kestnud maailmareis on neile oma töös kasuks tulnud – kogeti palju huvitavaid elamusi, vaadati igasugust teatrit, et saada võimalikult lai kogemustepagas, ning püüti ka nii palju kui võimalik suhelda kohalike teatriinimestega.



Kuntsel kiidab, et kogu maailmaränd on kõvasti tema maailmapilti avardanud ja nüüd Eestisse tagasi jõudnuna oskab ta ka siinseid jõujooni paremini näha ning siin toimuvat laiemasse konteksti asetada, aga samas ka rohkem oma juuri ja Eesti eripära väärtustada.



Aardam täiendab: «Muudel elualadel räägitakse pidevalt enesetäiendamisest ja koolitustest, mis kõik on enesestmõistetav. Kuid meie jaoks on mujal reisimine ja etenduste vaatamine samasuguseks koolituseks, sest võtame teatrit vastu teistmoodi kui tavavaataja.»



Praegu on kõik näitlejad proovidega hõivatud ja pole veel jõudnud nähtut sünteesida. Tuleval aastal on plaanis reisipiltidest näitus koostada ja valmib tõenäoliselt ka video.



Katkeid Petersoni blogist


SOPANAMI INSTITUUT


Käime koolis. Hommikul alustame kehaliste harjutustega. Kahel päeval nädalas kell 6.30 jooga ja viiel kell 7 Kalari, lisaks tuli täna plaani kahel hommikul nädalas hääletreening kl 6.30. Keha ei ole veel selle päevarütmiga harjunud, aga kus ta pääseb, eks.



Esimestel hommikutel, kui paistes silmadega padjanäod (ehk meie) endid oma tubadest välja venitasid ja reflektoorselt hambaid hakkasid harjama, tuli küll naer peale, et kuhu me sattunud oleme. Joogaõpetaja tahtis just ekstra veel pool tundi varem alustada, sest 5–8ni olevat parim aeg joogaga tegelemiseks.



Peale «kehalist» tuleme kodukesse, mis asub 2 minuti tee kaugusel instituudist, ja v6tame hommikueinet, mille valmistab meie kokast naabrimees Venu. Kui oleme Venu valvsa pilgu all hommikusöögiga hakkama saanud, algab «vocalisation» ehk hääle- ja laulutund, ja peale seda praktiline töö ehk meil näidendi proovid.



Kestab lõunasöögini ja peale l6unat jätkub, kuni kell 17 algab loeng, milleks kutsutakse erinevaid lektoreid. Siiani on k6ik väga huvitavad olnud. Ühel õhtul vaatasime veel lisaks üht Kavalam Panikkari etendust DVD-lt. Nii et väga palju peale õppimise ja söömise ette võtta ei jõua. Kõik õpetajad rõhutavad veel, et kindlasti peab omaette ka treenima tund aega päevas... et joogat siis 5st hommikul, 6:15 hääletreening ja.... hohooh. Näis, kuhu k6ik mahub.



Naabrimehest kokk

Venu toob tavaliselt kolm korda päevas kindlal ajal söögi kohale. Istub maha ja vaatab, kuidas me sööme. Vaatamata tema peaaegu olematule inglise keele oskusele, saame kõik jutud räägitud.



Tihti on tal kaasas kas ta enda lapsed või mõne sugulase omad, kes natuke tõlkida aitavad. Häälekas ninaluristamine ei ole siin mingi tabu, seda teevad isegi õrnad sarides tütarlapsed võimsa tõmbega ja tavaliselt, kui Venu küsib, et kuis toit siis on, ja vastame, et «hea-hea», tõmbab ta heameelest ühe mahlaka ninatäie.



Õnneks on toidud enamasti väga maitsvad, aga täna jõudis Venu solvumisele väga lähedale, süüdistades meid närvas isus.



Me kaitsesime end, et palav on ja meie kõht on väike, mispeale ta uhkusega oma hiiglasliku pruuni kõhtu patsutades selgeks tegi, milline üks õige kõht välja nägema peab. Siis kühveldas taldrikule kuhila riisi ja sinna juurde käivat juurviljahautist ning hakkas näppudega endale seda suhu heitma, nii et pool ikka vuntsis ja osa taldrikule tagasi langes, tögades meie viisakat nokkimist



Kommentaar


Eneli Raud
tantsija


Loomulikult oli minu jaoks reisi laiem eesmärk maailma näha, tutvuda erinevate kultuuridega. Aga tahtsin ka võtta aega endaga olemiseks. Üheks oluliseks sooviks oli kindlasti saada teistsuguseid kehalisi, liikumispõhiseid kogemusi.



Kas siis ise füüsiliselt kaasa tehes või publikuks olijana saalist vaadates. See on tantsijale ju uus info. Kui ma õpin uut stiili või laadi, annab see minu kehale uue kogemuse, liikumiskvaliteedi. Aitab luua mõtteid, ideid, annab uue kehalise tunnetuse, mida ma saan hiljem koreograafiga töötades kasutada.



Õpin väga palju just vaadates, kuidas mingi vorm laval kuju võtab, kuidas tantsija mingit liigutust teeb. Seejärel saan selle info endast läbi lasta ja enda peal proovida, see aitab minu nõrku külgi tugevamaks muuta.



Ja vahetu kogemus, mida sa raamatuid lugedes ja telekat vaadates ei taju, on väga väärtuslik. Koolis õppisime tantsuajalugu, vaatasime tuntud koreograafide töid läbi pisikese ekraani. Aga vaadata Sydneys suures saalist seda sama kompaniid laval, mida kunagi läbi videolindi vaadatud sai, on lihtsalt midagi hoopis teistsugust. See on hirmus vajalik.



Kui palju käib eestis välismaiseid truppe? Väga vähe. Selle äraoldud aasta jooksul ma sain väga intensiivse kogemuse osaliseks, nähes paljut, mida ma ei teadnudki olemas olevat.



Väga sügava mulje jättis Sydneys nähtud legendaarse Piloboluse tantsuteatri etendus, aga ka energia, millega inimesed boliivia festivalidel osalevad, või indoneesias nähtud traditsioonilised tantsud. Kogeda seda mitmekesisust oligi teatud mõttes kõige suurem kultuurišokk.

Tagasi üles