Sokisalu Liinidega maailma nabale

Foto: Pm

Omamaine pikem koomiks lastele on siinmail haruldane, nii et lausa paelub tähelepanu. Lisaks kaunis tragi lugu ka, kuigi pisukeste mööndustega, leiab kriitik Krista Kumberg.

Kodumaiste koomiksiraamatute väljaandmist võib võrrelda musketist tulistamisega.

Eredale sähvakale järgneb pikk laadimise ja sihtimise aeg. Sihtmärk jõuab sootuks unustada, et sellest torust veel üldse mingit mõistlikku mürtsu tulemas on.

Seevastu sissetoodud koomiksiajakirjad (Mikid-Muumid, Tomid ja Jerryd) on kui automaadituli – pidev tärin. Võrdlus kannab ka selle koha pealt, et kodumaine koomiksiraamat on vaat et sama haruldane kui musket tänapäevases relvastuses.

Koomiksikunstiga on nagu muinasjuttudega. Laiem üldsus on harjunud neid pidama puhtalt laste mängumaale jäävaks ilminguks ning suhtub ühel või teisel põhjusel koomiksisse kui millessegi alaväärtuslikku, puhtal kujul meelelahutuslikku.

Tegelikult see nii pole. Pole olnud selle žanri tekke ajal ega nüüdki. Koomiks on sihitud valdavalt täiskasvanule. Võtame või meie ajalehtedes iga päev ilmuvad ribad. Rääkimata sellest, mida silm näeb, kui kiigata muukeelsete koomiksite letile.

Leiab sellestki žanrist oma geeniusi ja narre, Leonardosid ja plangusodijaid. Aga õige ta on, et lapsed (iseäranis poisslapsed) manustavad koomiksit meeleldi ja suurel hulgal. Ju on seda mingis arenguetapis siis väga vaja.

Kõike seda arvestades võiks eeldada, et omamaiseid koomiksiraamatuid tuleb kui mitte sagedasti, siis regulaarselt vähemasti. Aga võta näpust. Ajalehtedes ilmunud ribadest on autorid kokku seadnud raamatuid küll – mürakarudest, kosmosemuttidest ja pesakonnast näiteks.

Aga niisuguseid kaantevahesid, milles oleks üks ja ainuke originaalsüžeega pikk ja kandev lugu lastele, leiab vähe. Kuigi meil on traditsioon olemas, kui meenutada selliseid nimesid nagu Karl-August Hindrey, Gori, Romulus Tiitus, Alfred Saldre, Olimar Kallas, Teet Kuusmaa, Priit Pärn, Raivo Järvi jpt.

Kahjuks pole meil oma «Asterixi». (Mis me räägime, meil pole oma Mikitki!) Aga on Olimar Kallase Kiviküla lood. Millele sisu-vormi-kandepinna osas järglane puudub.  Seetõttu pälvib teenitud tähelepanu iga sellesuunaline katsetus. Joonas Sildre joonistas-kirjutas loo «Maailma naba», mis on midagi märksa enamat kui kokku kogutud ribad.

Sildre valis peategelaseks väikese tüdruku Mari ja tema ebamäärast liiki kaisulooma Mänga. Elu läheb põnevaks siis, kui tüdruku vanemad kodust lahkuvad ja vastutuse majapidamise eest tütrele üle annavad. Tavapärase mängumöllu käigus avastab tüdruk lillepeenrast sügava augu. Sealt ilmub nn hull professor ehk anonüümseks jääv teadlane ja maadeavastaja, kes on just tuvastanud maailma naba asukoha.

Mis põhjusel see naba välja kaevata tuleb ning mis hüvesid või avastusi see leidjale kaasa tuua võiks, ei selgugi koomiksi selles osas. Loos on mitmeid lahtiseks jäävaid ning samas intrigeerivaid otsi, mis sunnivad huviga järge ootama.

Tragi ja taibukas lapsuke versus veidrad täiskasvanud on kindla peale minek. Lastele meeldib see üleolekutunne, mida lugemine ja samastumine peategelasega neile mõneks ajaks annab. Täiskasvanute karakterid on parajalt koomilised. Päriselt pahasid pole.

Üks naaber on padumilitarist, teine peab kassikarja ja turgutab end palderjaniga. Kaks läbikukkunud ehitajat-siidivenda on n-ö vastasmängijate leeris. Nad varastavad nabaanduri, aga satuvad koer Pätsu tõttu kitsikusse.

Mingil põhjusel eelistab autor anonüümseid karaktereid ning jättis suurema osa tegelastest nimest ilma. Mõelgu ikka tulevaste fännide peale ka! Kas nad peavad omavahel asja arutades kõnelema «sellest teisest ehitajast», «sellest kaabu ja prillidega habemikust», «sellest kassidega mutist»? Ka kohal ei ole nime. Mari vanemad sõidavad koju Sokisalu Liinide bussiga. Kas paik ise ongi Sokisalu?

Kas Sokisalust saab uus Kiviküla? Kas maailmakuulus maadeavastaja on rohkem Krahv või Munapea või pigem leiutaja Noonius? Kas äpardunud ehitajates võime näha uut Beebilõuga ja Pontšikut? Seda näitab aeg. Aeg näitab, kas Joonas Sildre kannab ka edaspidi võrdluse Olimar Kallasega välja ja kas temast saab vanameistri mantlipärija. Praegu ripub see mantel kapis ootel.

Sildre joonistatud koomiks on hoogne ja värvikas ja naljakas, seda nii sisult kui vormilt. Hüva meelelahutuse kõrval leidis vähemasti täiskasvanu säält ühe õige hea mõtte. Maailma naba, mis tõmbab inimesi-esemeid-sündmusi enese poole vääramatu jõuga, asub… lapse kodu all! Kena ju, kui kodu on lapse jaoks maailma naba!

Raamat

Joonas Sildre

«Maailma naba»

Lugu-Loo, 2009