Ariadne lõng juhatab tagahoovist välja

Mingil määral oleme Euroopast üsna eemal, lorutame ikka seal Moskva või kogunisti Uuralite kandis. Meil on sugupoolte uuringutega tegeldud napilt neli aastat, soolist vägivalda salgame sootuks. No mis te nüüd, ega me mõned bin Ladenid ole!

Ometi on meilgi lapsi ja naisi, kes kodus ja mujalgi kolki saavad, on neidki, kes ei tõrgu, kui neid pilastatakse. Rusikaõigus on normaalne, ja just selle sõna uuemas tähenduses «kiiduväärne». Isegi ohvrid peavad seda normaalseks, vägivald kuulub meil ühiskonnas omaksvõetud hoiakute hulka.

Eesti Naisuurimis- ja Teabekeskus (ENUT) on seadnud eesmärgiks kiskuda maha saladusmüürid meie pereoludes, viia mõte kõikide inimeste võrdsusest ja puutumatusest viimaste äärealadeni. Mitte ainult Toompea, vaid ka tagahoov peab olema demokraatlik!

ENUTi eestvedajaks on olnud läbilöögivõimeline Kanada eestlane Eda Sepp, kes 1997. aastal muretses vahendid laialdase inimõigusliku ning sooalase valgustusliku ja teadusliku tegevuse arendamiseks Eestis.

ENUT korraldab teemakohaseid reklaamikampaaniad, konverentse Tallinnas ja maakonnalinnades, annab välja oma ajalehte, hiljuti presenteeriti Tallinna raekojas 446-leheküljelist haaravat ja uurimuslikku koguteost «Vaikijate hääled», mis sisaldab kannatanute üleelamiste kirjeldusi ja teaduslikke analüüse meie ühiskonna jätkuvast patriarhaalsusest.

Naine ja naisküsimused

Aabitsatõed kuulutatakse välja tänavapostamentidel, keerulisemate seisukohtade levitamiseks on ENUTil «Ariadne lõng», värviliste illustratsioonidega perioodiline üllitis, mis sisaldab teaduslikke publikatsioone, aga ka laiemale publikule mõeldud veidi lihtsamaid artikleid. Mullu ilmus esimene kaksiknumber, tänavu teine.

Väljaandes domineerib humanitaarsuunitlus sotsiaalsema ees, mõneti on tegemist kultuuriajakirjaga, milles vaatlusobjektina püsivad naine ja naisküsimused. Ajakirja peatoimetaja Anne Lill kirjutab naisest antiikmaailmas, nii elus kui kirjanduses. Juba Hellases kannatas naine meeste ikke all, ta oli koduseinte vahele surutud, tõrjutud eemale poliitikast ja kultuurist, temas nähti isegi kurjuse sünnitajat.

Tammsaaregi tajus maailma patriarhaalselt, ehkki näiteks «Tõe ja õiguse» Karin ning üliõpilasnovellid on erandiks, leiab Mirjam Hinrikus.

Leena Kurvet-Käosaar tõmbab paralleele Aino Kallase ja Virginia Woolfi pihtimuslike päevikute vahel, Merili Metsvahi analüüsib libahundimuistendeid, vaatlemist leiavad ka 17. sajandi nõiaprotsessid, kus naisi karistati väidetavate libahundikskäimiste pärast.

Rahvusvaheline ajakiri

Reformatsioon vaid süvendas naiste rõhutust, arvab Inna Põltsam. Katrin Kivimaa lahkab meie 19. sajandi kunsti suurkujude Gustav Adolf Hippiuse, Johann Köleri, August Weizenbergi jt suhtumist nais- ja rahvusküsimusse, leiab, et vana naine rahvuse esindajana on haruldane nähtus kunstis.

Eda Sepp jätkab väitlemist okupeeritud Eesti kunstiajaloo perioodiseerimisküsimuste kallal. Naiste hirmudest kirjutab Kadri Tüür, Heli Einasto vaatleb naisekeha koreograafilisest aspektist. Kellena näeb naist meie meedia, seda on uurinud Raili Põldsaar, Eda Heinla möönab muutusi naiste ja meeste hinnanguis sotsiaalprobleemide kohta viimastel aastatel.

Marion Pajumets loodab uue mehelikkuse peatset Eestisse jõudmist, Iivi Masso uuristab universaalse erapooletuse printsiipi, tunnistab lähtekohtade igavest parteilisust. Mari Laanemets kirjeldab feminismi teist tulekut.

Ajakiri on rahvusvaheline, sõna saavad ka teiste maade naisuurijad. «Ariadne lõng» juhatab meid välja kolkluselabürindist, mõned teisedki huvigrupid võiksid feministidelt õppida sihilejõudmiseks vajalikke oskusi ja järjekindlust.

Olev Remsu
kirjanik

Tagasi üles