Avalikkuse tõus ja langus

Märt Väljataga
literaat

Kunagi ammu, kolm ja pool sajandit tagasi väsis õhtumaa ususõdadest ära ning riigi, st kuninga kätte anti absoluutne võim. Vastutasuks vabastati riigialamad poliitilistest muredest. Riik ei sekkunud enam alamate hingeellu ning moraal jäi üksikisiku siseasjaks. Täidesaatva võimuta uued seisused haarasid tasapisi enda kätte kõlbelise võimu.

Võimu juurest tõrjutud aadlikud, riigi majanduspoliitika peal kosunud kodanlus, kirjamehed ja juristid moodustasid absolutistliku riigi kõrvale alternatiivse seltskonna, millest võrsus valgustusliikumine.

Valgustatud üldsus pidas klubide, seltside ja akadeemiate toimimispõhimõtteid kogu ühiskonnaelule laiendatavaks - otsused tuleb vastu võtta üldkehtivaid põhimõtteid järgiva ja paikapandud protseduurireeglitele alluva arutluse tulemusena. Veelgi enam - kõik otsused, milleni jõutakse kuidagi teisiti, on mõistuse tribunali ees kehtetud.

«Kirjasõna vabariigi kodanike» koondumiskohaks said salongid, kohvikud, klubid, raamatukogud ja ajakirjad, milles arutleti ausalt ja avalikult tähtsate asjade üle.

Avalikkuse kasvulava

Sündiva avalikkuse kasvulavana oli paradoksaalsel kombel tähtis roll ka salaorganisatsioonidel nagu vabamüürlaste loozhid, mis edendasid võrdsuse vaimu. Algul oli nende sihiks üksnes vaimne enesetäiustamine, kuid lõhe praktilise riigipoliitika ning seltskonna abstraktse, antipoliitilise ja eluvõõra moraliseerimise vahel - võimu ja vaimu vahel - viis lõpuks revolutsiooni ja terrorini.

Üldjoontes niisuguse loo moodsa ühiskonna kujunemisest esitasid 20. sajandi keskpaiku konservatiivsed õpetlased Carl Schmitt ja Reinhart Kosseleck. 20. sajandi teise poole tähtsaim saksa filosoof Jürgen Habermas jutustab oma 1962. aasta esikraamatus säärast lugu aga teistsuguste rõhkudega.

Habermas kahtlustab valgustatud kodanlikku üldsust silmakirjalikkuses märksa vähem kui ta eelkäijad ning ta peab seda kannustanud ideaale tänini järgimisväärseteks.

Sünteesides filosoofia-, majandus-, sotsiaal- ja kirjandusloo tulemusi, maalib Habermas pildi avalikkuse tekkimisest 18. sajandil ning selle järkjärgulisest mandumisest. Kui feodaalühiskonnas mõistis üldsus ennast jumalikult etteantud korra passiivse esindajana, siis kapitalismi tekkides moodustus turumajanduse ja riigivõimu vahele iseseisev avalik sfäär, mille lõid eraisikud, kes püüdsid riigi võimule piire seada.

Valitsus pidi loobuma salatsemisest, ajakirjandus hakkas kujundama ja väljendama uut nähtust - avalikku arvamust. Tegelikkuses mõjutasid küll avalikkuse sfääri ka kildkondlikud erahuvid ning sealt lülitati välja need, kel puudusid iseseisvad elatusvahendid.

Moodsa kapitalismi arenemine lõi aga niisuguselgi kodanlikul avalikkusel lõpuks jalad alt. See sattus nii vasakult kui paremalt lähtuva rünnaku alla. Turujõud, klassihuvid ja riigivõim hõivasid sellest oma osa. Klassivastuolude leevendamise nimel allutas heaoluriik endale majandussfääri ning propaganda, reklaam ja muud manipulatsioonid vallutasid avaliku sfääri.

Demokraatia väljavaated

Raamatu lõppjäreldused demokraatia väljavaadetest kaasaja (s.o 1960. aastate) keerukas bürokraatlikus ühiskonnas on üpris ettevaatlikud. Kuigi Habermas möönab hoolikalt 19. saj kodanliku avalikkuse puudusi ning rõhutab, et tegelikkus jäi ja pidigi jääma ideaalidest kaugele, kumab ridade vahelt siiski mingit nostalgilist imetlust. Sümpaatne on lugeda teost, milles «kodanlust» ei kasutata automaatselt sõimusõnana.

«Avalikkuse struktuurimuutus» on Habermasi raamatutest kõige empiirilisem ja konkreetsem ning sellisena temaga tutvumiseks vahest ka kõige sobivam. (Seni on talt eesti keeles ilmunud kaks tähtsat päevapoliitilist esseed Vikerkaares ja kaks filosoofilisemat kirjutist Akadeemias.) See ei tähenda, et antud teost oleks lihtne lugeda, aga tundub, et tõlkija ja toimetaja on teinud tõesti head tööd, et sakslase kurikuulsat, terminoloogiaturvisesse rüütatud stiili eesti keeles loetavaks teha.

(Väiklane kadedus ei luba mul siiski jätta osutamata üht kommenteerimisapsu - lk 190 võib jääda mulje, nagu olnuks Tocqueville tegev 1789. aastal, mitte aga 1848 rahvuskogus.)

Aga raamatu raskus ei seisne pelgalt stiilis - sotsiaalfilosoofia abstraktsed ja ajaloolised mõisted, nagu avalikkus, kodanikuühiskond, privaatsfäär jne on juba loomu poolest märksa hajusamad ja mitmetähenduslikumad kui abstraktsioonid muudes distsipliinides. Nende haaramiseks on hädavajalik, et mõisteskelettide ümber oleks anekdootlikku ja näitlikku liha.

Õnneks pakub käesolev raamat ka seda. See kaantevahe mahutab tõesti palju - alates miniesseedest Kanti ja Hegeli moraalifilosoofia kohta, kuni ülevaadeteni kohvikute, kirjandusüldsuse, ajakirjanduse ning reklaami tekkest ja arengust.

Võimaldab analüüse

Julgeksin sellele tõlketeosele ennustada viljakat mõju meie ajaloolistele humanitaarteadustele. Käsitlus annab ette mõistelised raamid, mida järgides või kohendades annaks tulemuslikult analüüsida ka Eesti ühiskonna ja riigi arengulugu üldiselt ning kultuuriajakirjanduse ja intellektuaalide rolli eriti.

Teoses käsitletud protsesse saaks näitlikustada kas või eesti sõna «seltskond» kasutuslooga. Nii nagu paljud Euroopa keeled tähistas kunagi ka eesti keel ühe ja sama terminiga niihästi kitsamat seltsi või seltskonda kui ka ühiskonda kõige laiemas mõttes. Veel Konstantin Päts kõneles vajadusest «seada seltskondlikud huvid isiklikest huvidest kõrgemale».

Üle poole sajandi hiljem aga viis selle üleskutse iroonilisel kombel ja tähendusnihke abil ellu hoopis klatshiajakiri Seltskond, mille sihiks sai inimeste eraelu avalikustamine.