Anu Tali – eestlanna suures muusikas

Anu Tali peab edu märksõnaks koostööd. Head koostööd Põhjamaade Sümfooniaorkestriga näitab Anu Tali täna Tartus Vanemuise kontserdimajas ja homme Estonia kontserdisaalis.

FOTO: Peeter Langovits

Maestra Anu Tali (37) ametikäik annab ilukõnedeks rohkem kui ühe põhjuse: tal on ette näidata edukalt lõpetatud muusikaõpingud Tallinna muusikakeskkoolis ja Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias; noor naine on kuulsate dirigeerimisprofessorite Jorma Panula ja Ilja Mussini õpilane, kes praeguseks seisnud mitmete ilmakuulsate orkestrite ees, lisaks vabariigi noore kultuuritegelase preemia laureaat.


 Agentuuri HarrisonParrott hingekirjas figureerivad Ameerika helilooja John Adamsi või üheks maailma väljapaistvamaks nüüdismuusika dirigendiks peetava Jonathan Notti kõrval kolme eestlase, dirigentide Neeme ja Paavo Järvi ning Anu Tali nimi.

Teid esindab üks muusikailma nimekamaid agentuure. Kuidas sinna jõudsite?


Tänapäeval paraku on nii, et peale andekuse on tarvis olla ka õigel ajal õiges kohas. Minu hüppelauaks on alati olnud Põhjamaade Sümfooniaorkester. Mingil hetkel otsustasime teha koostööd plaadifirmaga Warner Classics, plaadistasime Veljo Tormise teoseid – sealt edasi sain kontserte välismaal ning mu vastu tundis huvi agentuur Columbia Artists. Siiski jäi see Ameerikas asuv ettevõte minu jaoks liiga kaugeks, ent plaat võitis auhinna ning sealt kasvas ka Euroopa agentuuride huvi minu kui dirigendi vastu.

Tänapäeval on ilma agentuuri abita väga raske oma kunsti maailmale näidata, sest suured ja väikesed agentuurid on muusikaareeni omavahel lihtsalt n-ö ära jaganud. Selline areng võib meeldida või mitte, kuid kahtlemata on see meie aja märk. Muusikailma mitmeplaanilisus ja muusikute rohkus on kaasa toonud agentide ülemvõimu – kui tahan kontserti teha, küsib ka minu agentuur kohe, kellega soovin mängida. Pakun siis vahel väga häid muusikuid, kes pole ehk veel väga tuntud, kuid paraku kipub minema nii, et agentuur eelistab tihti oma network’i kunstnikke.

Mida agentuur artistilt tavaliselt ootab?


Huvitavat ja uudset profiili, kuid ennekõike koostöövõimet – et saaksid aru, mida sult nõutakse, kui näiteks mõni nimekas orkester lühikese etteteatamistähtajaga sinult midagi ootab. Nõutav on ka vastupidavus, sest töö on üksildane ja raske.

Mil määral rahvuslikul pinnal üksteist toetatakse?


Rahvuslik toetus on eriti näha soomlaste puhul – raske on leida soome dirigenti, kellega ei käiks kaasas mõni samast rahvusest superartist, kellest siis Nokiat vormitakse. Ehk oleks meil siin naabritelt midagi õppida? Lätlastel on samasugune suhtumine. Alles hiljuti sattusin kuulama Läti rahvus­ooperi kauaaegse peadirigendi Andris Nelsonsi debüüti Metropolitan Operas – oma rahva poolt väga armastatud maestro tervitas omasid teleülekande vaheajal läti keeles. Seda oli väga armas kuulda.

Eestlastel on palju omadusi, mida mujal maailmas harva leida – töökus, ausus ja kestmajäämise oskus –, kuid meil puudub koostöövõime, ei osata üksteist toetada. Omade toetamisest võidaksime ju kõik, kuid see nõuab mõtteviisi muutust. Maailmas teatakse küll Eestist Tüüri ja Pärti ning meie dirigente, kuid see pole mitte niivõrd eestlaste ühise ponnistuse vili kui rohkem asjaolu, et oleme lihtsalt saanud mujal õppida, ennast näidata.

Viimasel ajal olen palju eestlastega koostööd teinud, nii heliloojate kui ka interpreetidega. Eesti pianism näiteks on maailmaklass – seda alates Bruno Lukist ja Anna Klasist; mäletan, kui sügava mulje mulle lapsena jättis aastaid tagasi klaveril Age Juurikas… kõnelemata muidugi Kalle Ran­dalust.

Teda ilmselt tuntakse ka kõige rohkem?


Seda muidugi! Ta on nii selgelt kosmopoliit, maailmamees. Vähem teatakse, milline suurkuju on Ivari Ilja – pole just laialt teada fakt, et tema koostab maailmakuulsa baritoni Dmitri Hvorostovski kavad ning saadab maailmas muidki mainekaid soliste.

Eestlased pole lihtsalt varmad endast rääkima?


Ivari Ilja on kindlasti üks tagasihoidlikumaid inimesi, kuid mina küll arvan, et ta võiks ennast rohkem näidata – et me, eestlased, teaks, millised väärtuslikud muusikud meie keskel tegutsevad. Näiteks eesti bass Ain Anger on Viini riigiooperi juhtiv solist, see aga tähendab jõudmist muusikailma absoluutsesse tippu, ning seda meest kuuleme kindlasti veel ka paljudel heliplaatidel. Samuti on Kalev Kuljus üks andekamaid oboemängijaid maailmas.

Mul on aga vahel tunne, et meil on justkui raske uskuda, et samadest inimestest, keda mäletame endi keskel lontis sukkpükstes koolimajas ringi jooksmas, on muu ilma meelest sirgunud hinnatud, maailmatasemel artistid.

Äkki pole see muud kui lihtlabane kadedus?


Ehk seda ka. Kuid et luua väikesesse kohta midagi suurt, tuleb mõelda veelgi suuremalt. Kui kusagil Euroopas juhatan, püüan orkestrile ka Eestist rääkida ja panna neid meie maast huvituma, et nad vaevuksid Eesti kohta näiteks lugema.

Teie olete tunnetanud välismaal suuremat toetust kui Eestis?


Mis seal salata, tee Tartusse viib ikka läbi New Yorgi. Samas pole ma kibestunud – kui oleksin siin väga oodatud, aga mujal mitte, kas saaksin üldse Eestile kasulik olla? Kui mängin Tõnu Kõrvitsa loomingut Leip­zigis, on sellest kindlasti Eestile rohkem kasu, sest meie muusika jõuab välismaiste orkestrite repertuaari.

Ent mind tabab üllatusena, et asjad, mida me siin ise väga eriliseks peame ning mille brändimiseks kulutame miljoneid, panevad ehk mujal maailmas heal juhul õlgu kehitama; samas jääb märkamata see tõeline rikkus, mida meil maailmale pakkuda oleks. Ehk tasuks siin tegutsevaid artiste selle pilguga vaadata?

Sestap olen pakkunud välismaiste orkestrite ette eesti interpreete – Marko Martinit, Mihkel Polli, kellega nüüdki 23. ja 24. novembril Põhjamaade Sümfooniaorkestriga mängime.

Miks te seda teete? Võiks ju ka öelda, et las igaüks sepitseda oma õnne.


Selleks et tippu jõuda, peab keegi kunagi su ära tundma. Mind on oma orkestreid kutsunud juhatama mitmed nimekad kolleegid – Kristjan, Paavo ja Neeme Järvi, ka Arvo Volmer. Usun, et selles tipus, kus nimetatud härrasmehed kahtlemata seisavad, pole kadedusel kohta. Samas ei saan siin aga riskida – tuleb ikka teada, keda kutsuda. Kuid neid, keda ära tunda ja aidata, siin leidub, selles olen veendunud.

Minu mureks on hoopis see, et andekad solistid pärast õpinguid välismaal ikka koju tagasi pöörduksid – Mihkel Poll näiteks täiendab end Londonis ja leiab ehk tee siia tagasi. Ta on võitnud palju konkursse, aga tippu jõudmisel loeb nii andekus, töövõime kui ka asjaolu, et kõik see stabiilselt püsib, sest töökeskkond peab olema turvaline.

Palju aitab siin ka pere. Mind on mu perekond, eriti õde, alati toetanud.

Ometi murdsite te dirigeerimisse kahe suure takistusega – esindate rahvast, keda on vaevalt miljon, peale selle olete noor naine.

(Muigab.) Olen alati olnud seisukohal, et oma vead tuleb plussideks pöörata. Otsus selle kohta, kas ja kellena maailmaareenile tõusta, on ennekõike inimese enda teha – tuleb teada, mida täpselt sa tahad. Vähe on neid, kes võivad öelda: oh, see lihtsalt läks nii.

Mul on alati olnud suur soov muusikat teha, ent mittemuusikute perest tulnuna näis mulle, et selle hinnaks on muust ilmast äralõigatuna kusagil kabinetisügavuses klaverit klimberdada. Tundus, et jään elust maha; niisamuti abitult tundsin dirigeerimis­õpingute alguses: kuidas väljendada end kätega nii, et ei peaks enam üldse rääkima?! Neid finesse peab aga teadma, neid saab õppida.

Minult on palju küsitud, et kuidas agentuuridega ühendust saada, kuid see on valest otsast alustamine. Kõigepealt tuleb tõestada oma koostöövõimet kohapeal – võtta ühendust siinsete muusikaorganisatsioonidega, alustada tööd ettekannete või rollide kallal. Samuti tuleb olla igas mõttes piisavalt heas vormis, et pingele vastu pidada – suurimad muusikud on samas ka väga heas füüsilises vormis.

Siin võiks kohe vastu vaielda – paljud ei saa jalga n-ö ukse vahele, tsunft tõmbub ringkaitsesse ja uus tulija ei pääsegi löögile…

Märksõna on ikkagi koostöö. Tihtipeale solvutakse vähimagi märkuse peale, leides, et see on pahatahtlik. See ei pruugi aga sugugi nii olla, liigne tundlikkus on kurjast.

Oleme dirigentidega  arutanud, et tahaks küll eesti artiste rohkem välja aidata, ent kogu kontserdielu planeerivad agentuurid ja meil pole piisavalt jõudu ja aega, et kõike seda ise teha, saame vaid soovitada.

Lobitööst jääb puudu, seda iseäranis rahvusvahelisel tasandil. Kuigi Eesti koolitab mänedžere ehk siis inimesi, kes püsiks artisti kõrval lõpuni, pole ma selliseid spetsialiste siin ausalt öeldes kohanud – ikka armastatakse pigem külaliste hulka mõnulema sukelduda. See pole lõbus töö, vastupidi – tegemist on palju raskema ametiga, mille eest aplausi ei kuule. Kui oma mänedžerist õe Kadri tööd kõrvalt vaatan, siis ausalt öeldes ei kadesta küll.

Kui eestlastest mänedžere töötaks agentuurides üle ilma, oleks asjad kindlast teisiti – siis teaksid nad, millist eesti muusikat või muusikut maailma viia. Kannustaksin eriti noori inimesi oma haaret laiendama.

Kontsert
Põhjamaade Sümfooniaorkester – kohtumispaik Eesti

Solist Mihkel Poll (klaver)
Dirigent Anu Tali
Vanemuise kontserdimajas
23. novembril kl 19
Estonia kontserdisaalis 24. novembril kl 19

Tagasi üles