Rütmienergiaga muusika kallal

Minevikust pole mõistlik mööda vaadata, eriti kui seal leidub nii mõndagi kasulikku. Umbes selline on praegu põhiliselt vaid tulevikku pööratud pilguga mehe, Erkki-Sven Tüüri jutu üks vahekokkuvõtteid, kui ta räägib sel reedel Cardiffis BBC Walesi orkestrilt esiettekandena kõlavast uuest 25-minutilisest teosest «Ardor»

Tegemist on Tüüri marimbakontserdiga, milles rütmilistel kihistustel kandev roll. Rütmilise muusika maailm on rockmuusika pärisosa, samuti paljude etniliste muusikate tuum. Euroopa klassikalises muusikas on pikka aega peetud rütme ja rütmipille marginaalseteks ja pigem ebasoovitavaks.

«Mul astub ka orkestriteoses «Exodus» dramaturgiliselt olulises murdepunktis sisse trummikomplekt. Instrumendi käsitlusviis põhineb seal jazz-rockilikel rütmimudelitel. Minust oleks praegu rumal eitada või vältida seda rütmipillide mõju, mida olen saanud rockist, bluusist ja jazzist.»

Püsiva biidi häirimine

Kooliajal õppis Tüür ka ise aasta löökpillimängu ja sestap istuvat see sümpaatia tugevasti veres. «Kui ma kuhugi bändi proovi satun, siis püüan ikka minna trummikomplekti taha ja seal natuke kolistada.»

Sellele vaatamata pakub tema praegune muusika rocki ja jazziga tuttavatel inimestel otsest äratundmisrõõmu vähe. Heliloojana köidavad teda püsiva biidi häirimine ja äratundmismäng, kus küll vihjatakse tuttavatele elementidele, kuid sageli ilmneb tuntu algsega võrreldes teistsuguses tähenduses.

«Rütmi puhul, nagu muusikas üldse, huvitavad mind transformatsioonid ja pidev muutumine, kasvamisele sarnanev olek.»

Ka uues teoses väljenduvat kõige üldisemalt samad püüdlused, mis Tüüri muusikas viimasel ajal ilmsed. «Ardori» teises osas mängib soolopill pikki meloodilisi liine, mida helilooja võrdleb «tardunud ajaga».

Tervik kujutavat endast rütmiliselt rakutasandilt arenevate mudelite kasvamist, orkestri ja solisti ning mitmesuguste muusikaliste väljenduskeelte põrkumist ja põimumist.

Solist on temperamentne löökpillivirtuoos portugallane Pedro Carneiro, kes mõned aastad tagasi ise küsis Erkki-Sven Tüürilt endale teost.

Praegu töötab Tüür juba järgmise orkestraalse löökpilliteose kallal, mida detsembris esitab selle tellija, kuulus Evelyn Glennie. Daam saatis heliloojale oma pillide nimekirja, mille loetelu võttis tihedas kirjas enda alla 13 lehekülge. «Taevakene, ma kasutan sealt võibolla vaid kahte kümnendikku, kui sedagi.» kommenteeris Tüür.

Mais katkestab ta mõneks ajaks muusika kirjutamise ja läheb Birminghami, kus Paavo Järvi koos sealse tipporkestriga asub salvestama tema kolmandat autoriplaati firmale ECM. See on vastutusrikas hetk, kuna kahe eelneva ECM-plaadi kaudu on Tüüri nimi maailmas kõige enam tähelepanu äratanud.

Plaat erineb eelmistest niivõrd, kuivõrd erineb sellel kõlav muusika eelnenust. See omakorda peegeldab helilooja arengut, nagu ta ise ütleb, muusikalise keele rikastamise suunas.

«Kui «Arhitektoonikates» oli muusika metamorfoosset muutumist vähe, siis «Exodus» ja «Viiulikontsert» on juba kompaktsemad. Nad ei koosne suhteliselt eraldi seisvatest tükkidest, vaid transformatsioonidest, kus muusika liigub ühest olekust teise. Just see on mind järjest rohkem huvitanud.»

Aastat viis tagasi rääkis Tüür, et näeb heliloojana oma tegevuse eesmärki muusika arhipelaagis paiknevate saarekeste vahele sildade ehitamises. Nüüd kirjeldab ta sisult samasugust tegevust teisiti ja paralleelid on pärit pigem füüsikast või keemiliste reaktsioonide kirjeldamise oskussõnastikust.

Endiselt on tema hoiak aktiivne ja oluline on liikumine. Kuid põhiliseks on saanud aine olekute muutumine, kujunemiste protsess, vastandite üheks sulamine, nende ühisosa.

Valmimas on kammerpala Norra Grieg Triole, kes esitab seda oma Euroopa-turneel. Aastaks 2004 on teose tellinud nimekas Rachér’ saksofonikvartett ja Kölni raadio koor. Õhus on terve rida tellimusi, kuid neist olevat veel vara rääkida.

Töögraafik on tihe ja juhuslikkust mahub sellesse järjest vähem. Tüür tunnistab, et enam ei ole seal ruumi äkk-kiirelt tulnud pakkumistele. Ja kõikjale, kuhu kutsutakse, enam lihtsalt ei jõua oma teoste ettekandeid kuulama minna.

Kui suur on ikkagi maailm

Kuid kujutlus, et ta nüüd pidevalt ja tihti välismaal viibib, pole õige. Umbes poole aastast veedab Erkki-Sven Tüür Hiiumaal ja teise poole viibib põhiliselt Tallinnas. Vaid loetud päevad ja nädalad on mujal.

Kuigi, sellesse skeemi võib tulla muutusi ja aegu, mil me teda siinmail eriti ei näe. Pakkumisi olevat ja peibutatakse küll, tunnistab ta. Maailm on suur, ja muusika üks rändur selles, nagu mitu aastakümmet tagasi laulis ansambel Moody Blues. Ja mida suurem on maailm, seda väiksem Eesti ja eesti selles.