:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
Inglise keeles ilmunud «The Red Book of the Peoples of the Russian Empire» (Vene impeeriumi rahvaste punane raamat) on katseks tutvustada maailmale 1993. aastal ilmunud raamatu eestikeelset versiooni.
Ideaalidega Vene impeeriumi vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahtlemata on raamatu lootused idealistlikud - kas maailm ikka võtab vaadata Vene impeeriumis väljasurevate rahvaste saatust, on iseküsimus. Kuid loomulikult on meie, eestlaste, kohus, lähtudes omaenda ajaloolisest kogemusest, maailmas võimalikult palju sellistest probleemidest rääkida.
«The Red Book of the Peoples of the Russian Empire» ei paku paraku ka ühtegi käegakatsutavat lahendust hingevaakuvatele rahvastele. Raamatu eessõnas ütleb küll Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) Tartu Koordineerimiskeskuse direktor Linnart Mäll (raamatus oli talle omistatud ERO esimehe tiitel), et alternatiiv pidevale hääbumisele saab olla vaid iseseisvus, kuid kuidas kujutada ette näiteks Tshuktshi riiki umbes 15 000 inimesega. Õigustamata Vene impeeriumi kuritegusid nende rahvaste vastu, on selge, et lahendus on kuskil mujal.
Samas on raamat ere näide, et pidevalt Eestile ja Lätile inimõiguste rikkumist nina peale viskaval Venemaal on tegelikkuses ajalugu ja ka tänapäevani jätkuv praktika, mis tallab maha igasugused inimõigused omaenda riigis. Arvestades eriti pärast 11. septembrit aset leidnud arenguid, on läänele äärmiselt ebamugav sellistest asjadest rääkida, kuid lootust taas on - USA on jõudnud juba Venemaad kritiseerida sõjapidamismeetodite üle Tshetsheenias.
Üha enam näib läänes juurduvat põhimõte, et inimõigused on universaalsed. Seega saab sundida mingit riiki inimõigustest kinni pidama, hüljates samal ajal siseasjadesse mittevahelesegamise põhimõtte. Selle näiteks on Kosovo sõda 1999. aastal ja selle antinäiteks Tshetsheenia sõda. Kuid lääne vaatlejad on siiski Tshetsheeniasse ka juba jõudnud, punane raamat annab mõista, et nad võiksid jõuda ka mõne muu rahva juurde.
Heas usus välja antud raamatule peab ette heitma mitmele Eesti raamatule suisa krooniliseks kujunevat viga - kiirustamist. See on tinginud mitmete täpitähtede asendumise «x»-ga või hoopis iseäralike märkidega joonealustes viidetes (Vt näiteks lk 176, A. KLnnap, P. Palmeos, T. Seilenthal, Pxhja ja itta. LehekLlgi meie sugulaskeelte uurimisloost. Tallinn, 1974).