Kultuurisoovitused

Näitus, mida peab nägema

Kuigi Picasso kõiki loomeperioode hõlmav näitus avati juba septembris, meelitab kuulsa kunstniku looming muuseumisse rahvamasse ka novembrikuisel reedehommikul.

FOTO: Peeter Langovits

Pablo Picasso (1881–1973) paigutati maailma tähtsaimate kunstnike esikümnesse juba väga ammu. Kui mõelda neile kultuuriplahvatustele, mis järgnesid pärast kubismi leiutamist 1907. aastal, võiksime väita, et Picassol õnnestus planeedi elu mõjutada aastani 1960. Seda aega meenutavad Picasso tööde kolossaalsed, siiani tõusutrendis müügihinnad ja teatmeteostes Picassot tutvustavate artiklite masendav mastaapsus.



Ateneumis eksponeeritakse Picasso näitust, kus saab näha 200 teost Pariisi Musée National Pablo Picasso kogudest, ning kui plaanis seda külastada, tasub arvestada, et muuseumis on kunstniku tähtsus palju olulisem kui tööde suurus ja mõõdud.

Korrutame tööde hulga (200) Picasso geniaalsusega ja saame füüsist elektriseeriva võbina, mis aitab Ateneumi tulnud vaatajat lahendada Picasso müsteeriumi. Ateneum peab omakorda võtma kokku selle hiiglase elutöö ja jutustama 21. sajandi vaatajale oma  loo Picasso suurusest.

Loodetavasti pole postmodernism suutnud summutada ega tuhmistada  modernismi patriarhiks ja sünonüümiks peetud Picasso palet.  

Picasso oli oma valitsemisaastatel vist sama tuntud nimi kui... Jeesus?  Selline tuntus ei lähtu kaugeltki maalikunsti kitsast ainestikust või Picasso läbi viidud kunstiuuendusest, millesse 20. sajandi publik suhtus samasuguse umbusuga kui 21 sajandi oma.

Kuid kui Pablo Picasso ja Georges Braque avastasid kubismi, leidsid nad 20. sajandi valitsevale mõtte- ja majandussuunale modernismile vormi, mis suutis teda saja aasta jooksul teenida. Kubismi all ei mõelda enam ammu kunstistiili, mis eitab otsustavalt empiirilist tegelikkust ja lõhub vorme põhjusel, et uued vormid suudavad kõnetada maailma mitmekesisust.

Kubismi loomisele järgnes kohe kaasakiskuvate sündmuste ahel. Pariis võttis kubismi vastu küll skandaaliga, kuid asus samas kohe ennast müüma  kubismi pealinnana, mida teeb edukalt tänaseni.

Hulk riike töötas juba enne Esimest maailmasõda välja uusi rahvuslikke  kubismivariante ja selles hoos õnnestus mõnel eriti ambitsioonikal kunstnikul koguni Picassoga võrdsele tasemele tõusta. Näiteks kui endine kubismiõpilane K. Malevitš  lõi 1915 oma hämara ja läbitungimatu «Musta ruudu», pani ta aluse konstruktivismile, kubismi kohale kõrguvale uuele kihistusele.

Kubismi okkaline ja ogaline tort täienes nii ülalt kui alt. Le Corbusier, keda kunstnikuna tunneme mõõduka purismi nimelise kubismivariandi loojana, lõi valitseva modernistliku arhitektuurisuuna funktsionalismi näol. 20. sajandi esteetiliste utoopiate juured ja unistused kunsti radikaalsusest, mis suudab muuta ümber maailma, peituvad nii kubismis, futurismis kui ka teistes 20. sajandi alguse kunstivooludes.

Ent miks me räägime alati Picassost ja Braque’ist üksnes kohati? Picassol oli geeniuse temperament, mida väikekodanlikul Braque’il, kes oli peamiselt suurepärane maalija, ei jätkunud. Sellal kui Braque asus  vastleiutatud kubismi täiustama ja maaliliselt rikastama, suundus Picasso uute väljakutsete otsingule. Sürrealismiga liitunud Picasso liikus absoluutselt vastupidises suunas ja taandas kubismimõtte negatiivsusele, millest sai alguse tema edasiminekuks vajalik sisemise jõu allikas.

Kunstnik hakkas koos sürrealistidega mässama asjade senikehtinud mõtestamisviiside ja sõnade seostamise vastu. Nihilistlikust irooniast sündisid uued mütoloogiad, milles teostus midagi suuremat ja avaramat kui lihtsalt negatiivsus.

Picasso töö «Guernica» oli viimane hoiatus fašismi eest ning küllap modernismi sotsiaalse vastutustunde triumfihetk. Seal esitab Picasso lõhutud vormi abil lõputult süüdistusi fašismi julmade mängureeglite vastu. Muide, 1937. aasta maailmanäitus Pariisis jättis «Guernica» Hispaania paviljonis  tähelepanuta ja jagas kuldseid auhindu totalitaarsetele režiimidele, Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa paviljonidele.

Picassost aga sai kommunist, kuid mitte kommunistlike kunstiideaalide esindaja. Kunstniku legend on sisukas – naised, hävitav armastus, reetmine ja triumfid. 20. sajand oli tõesti Picasso nägu.

ATENEUM
•    Kaivokatu 2, Helsingi
•    Avatud: T, R 10–18,  K, N 10–20,  L, P 11–17
•    Suletud 6. detsembril, 24. ja 25. detsembril ning 1. jaanuaril
•    Täispilet 16 eurot, üliõpilased 14 eurot, õpilased 5 eurot
•    www.ateneum.fi

NÄITUS
Meistriteoseid Pariisi Picasso muuseumist
200 tööd kõigist Picasso loomeperioodidest
Helsingis Ateneumi kunstimuuseumis 6. jaanuarini

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles