Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need kolm verinoort inimest, kes on saanud maha kogumikuga «Koopia», muigavad mõne aasta pärast isegi, kui oma üllitist taas üle loevad.
Mia Leite, Priit Kruus, Hedda Maurer
«Koopia»
Eesti Keele Sihtasutus, 256 lk
On raske nimetada neid jutte kirjanduseks, tegu on pigem teksti-fetishismiga, näitega tollest kummalisest intellektuaalsest haigusest, mis eesti (üliõpilas)noorte hulgas üha massilisemalt levib.
«Noorkirjanikule» näib nii, et kui juba päris varajasest noorusest on värsiridu sepistatud, raamatuid neelatud, vahel ka ajakirjanduses mõni artikkel avaldatud ja kui lisaks sellele veel päris «tihkelt tinjunni ja triipu pandud», üpris mitme partneriga vahekorda astutud, mööda Euroopat ringi hääletatud, siis ongi juba piisavalt kogetud, et see kõik kirjapanemist vääriks.
Sarnased motiivid
Loomulikult väärib kirjapanemist. Ent siiski: need tekstid, mida kätkeb endas «Koopia», pidanuks jäämagi lauasahtlisse.
Kõigepealt torkab silma tekstide täiesti tarbetu pikkus. Miks näiteks oli Priit Kruusil vaja kõikvõimalike suvaliste assotsiatsioonide, filmi- ja muusikatsitaatide abil venitada oma jutustus 70-leheküljeliseks, kui lugu, mida ta näib kõnelevat, vajaks kõige rohkem paarkümmend lehekülge.
Nii Maureri kui Kruusi tekstides figureerivad enam-vähem samased motiivid: poisstegelase kartus, et äkki ta on nüüd kellegi rasedaks teinud; poisstegelase kalduvus filme tsiteerida. Samuti näiteks släng stiilis «mis faking juust värk see on?»
Üks põnev asi siiski veel: ka kogumiku-siseselt võib täheldada täiesti mäekõrgust tasemete vahet. Kui Maurerile saab põhimõtteliselt ette heita ainult tema loo mittemidagiütlevust, siis preili Mia Leite (Maria Savisaare) jutt sisaldab endas suisa semantilisi ja grammatilisi mõttetusi, samuti elementaarseid sõnastusapsakaid.
Vead ja mõttetused
Järgnev lõik Leite jutust võiks olla kivi toimetaja Liisi Ojamaa kapsaaeda: «Ja ma mõtlen, et kui mu väike katkine süda veel üldse kedagi välja kannataks, siis võibolla just tema.»
Või näide veast, mille vältimist õpetavad juba emakeele õpikud: «Täna sattusin taga aga koos hommikust sööma.» Konarus ilmneb väljahääldamisel. Ent teksti häälduslik komponent on ka proosa puhul vähemalt sama oluline kui kirjapilt.
Kokkuvõtteks: loodan, et mõne aasta pärast ilmub nende noorte sulest ka juba päris arvestatavat kirjandust.
Peeter Selg
filosoofiatudeng