Tõde, mis ahvatleb ja varitseb end labürindis

Mitte ainult 20. sajandi maailmateatrit mõjutanud nobelisti 1917. aastal kirjutatud novelli «Sinjoora Frola ja ta väimees sinjoor Ponza» põhjal kirjutatud näidend, mis rabab oma aktuaalsusega tänagi, kus Orkutid, Facebookid, reality show’d, «Tõehetked», «Naistevahetused», Cosmopolitanid ja Kroonikad, aga ka üha enam kolletuv peavoolumeedia toodab iseennast hävitavat reaalsust (või illusiooni, aseainet?).

Mitte ainult näidendi kõnetusvõime ei tõmba ligi. Pigem sünergia, mis tekib, kui autor, lavastaja ja näitleja on sulanud loomingus niisuguseks tervikuks, et vaataja näeb selles ainuvõimalikku avaldist. Enamgi veel, vaatajast saab näidendi teksti ja etenduse osaline.

Aga nii see just Pirandello-Šapiro-linnateatri ansambli puhul ongi. Loetagu esietendusjärgseid arvustusi linnateatri kodulehelt, kus korduvad epiteedid «meisterlik kunstniku- ja näitlejatöö», «kiire, mobiilne, värvikirev lavastus», «viimseni paika timmitud kontseptsioon», «näitetrupi hasartsus». See kõik toimib endises värskuses.

Teine tõde

Autori eestkõnelejat Lamberto Laudisit mängiv Andrus Vaarik, kes selle algselt Roman Baskini etendatud rolliga tähistab oma tagasitulekut kunagisse koduteatrisse, on sujuvalt truppi sulandunud.

Intriigi taganttõukaja ning kommenteerijana sekundeerib ta vääriliselt juba varem palju kiitust teeninud Elisabet Tamme topeltrollile (etenduse juhile ja sinjoora Ponzale). Kui Vaariku Laudisi esitab monoloogi oma peegelpildile, kui ta küsib iseendalt, näitlejatelt-tegelastelt, vaatajatelt «Ja kus on tõde?», «Tõde on paljastatud?» ja «kaunistab» seda sardoonilise «ah-ha-haaga!», siis kangastub mulle ühtäkki Faustile oma teeneid pakkunud tark ja küüniline Mefistofeles.

Nii nagu hetkel, mil Faustile näib elumõte selgunud olevat, lõpetab Mefistofeles lepingu Faustiga ja viib ta hinge, nõnda talitab Pirandello meie ja näitlejatega. Ta ütleb Laudisi suu läbi, et tõde peitub igaühe hinges, aga isegi seal on see segu välise peegeldusest, varjatud ihadest ja hirmudest. Tõde varjab end labürindis.

Inimlik huvi (just! seesama human interest, mida ekspluateerib julmalt seltskonnameedia) ja selgusejanu «jah» või «ei» näol ahvatleb meid sisenema labürinti. Aga kui seal olemegi tõe avastanud, siis me ei pääse seda enam ilmutama. Sest tõe näitamine on sellele näivuse lisamine. Ja siis pole see enam see tõde, milleni me labürindis jõudsime.

Pirandello näitlikustab (asetades üksteise peale ridamisi erinevaid näivuse kihte) seda ühe anekdootliku looga sinjoora Frolast (ämmast) ja sinjoor Ponzast (tema väimehest). Me ei saagi teada, kas Lina oli surnud Frola tütar, kes elas kujutlusena edasi Ponza uues naises Julias, või oli Julia teist korda sinjoor Ponzaga abiellunud Lina.

Surm varitseb surma

Näidendi lõpus paljastab sinjoora Ponza tõe, et ta olevat Frola tütar ja sinjoor Ponza teine naine, aga enda jaoks on ta see, kellena kumbki neist kahest teda näeb. Ja lõpetab (taas Colombina maski taha varjudes) publikule keele näitamisega. Niipalju siis tõest!

Commedia dell’arte virvarri, mis pakub kogu näitetrupile nähtavat ja publikuga külluslikult jagatavat mängurõõmu, katkestavad või lõikavad sisse muusikalised passaažid Leoncavallo «Pajatsitest» (muusikaline kujundus Riina Rooselt). See on oluline vihje.

Surm – see lõplik reaalsus – varitseb ka siis, kui mängitakse surma. Kui tõde on paradoks, sest teadvus võib seda pöörata nii või naa, siis surm on pöördumatu. Selle kohta saab tõesti öelda üksnes: nii see on.

Niisiis, kõik, kes võtavad minna vaatama linnateatri viimaste aastate üht pärlit, võtku teada, et selles jäägitult haaravas etenduses on ka oma traagiline allhoovus, mis võiks meid teha (kaas)tundlikumaks üksteise suhtes selles näivustesse mattuvas maailmas.

Teatrielamus
Luigi Pirandello «Nii see on [kui teile nii näib]»
Lavastaja Adolf Šapiro.
Osades: Andrus Vaarik, Anu Lamp, Tõnn Lamp jt
Tallinna Linnateater
Etendused 25. novembril,
1. ja 2. detsembril

Kommentaarid

Tõde, mis ahvatleb ja varitseb end labürindis

Märksõnad