Kevad tuli hilja ja kehvake

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kunagi kuulsin ühelt üle keskea ameerika ajakirjanikult, Hiina asjatundjalt õpetliku tähelepaneku Hiina-vaimustuse kohta. Esmakordselt Hiinas käinud tahaksid muljetest üle keedes kohe asuda Hiinast raamatut kirjutama. Vastulause: Labastavad mallid petavad

Teist korda Hiinas käinud piirduksid artikliga. Kes kiusatusest võitu saab ja huvi püsides kolmas kordki Hiinasse läheb, sellest võib heal juhul saada õppija ja aja jooksul tõsine China-hand.

Suur pettumus

See lugu tuli mulle meelde, kui ma ligi kolm aastat tagasi lugesin Postimehes järjejutuna ilmunud Olev Remsu Hiina reisijuttu ja uuesti nüüd, kui need ja hilisemadki koos ühtede kaante vahel.

Professionaalselt literaadilt ja legendaarselt reisimehelt oodanuksin toona asjatundlikke ja teravmeelseid reisimärkmeid.

Oma pettumuseks leidsin aga just midagi sellist, mille eest ülalnimetatud ameerika ajakirjanik hoiatab. Nendeks on esimesest vasikavaimustusest kantud kaootilisus, vassimist ja kontrollimata valeandmeid täis tekst ning sellele lisaks nõukogude ajakirjandusstiilist tuttav võltspaatos. Kõik see näitab reisipäevikut pigem pealiskaudse mustandina.

See ajendas meid siis koos Linnart Mälliga kirjutama teravat arvustust «Ajuloputus Hiina moodi» (Postimees, 28. august 1999).

Vastilmunud raamatut lehitsedes, kus peale Postimehes ilmunu on ka Remsu teise Hiina-reisi päevikud (ilmunud Maalehes), leidsin rõõmuga, et kriitikat on tõsiselt arvestatud. Reisikirja on kõvasti ja asjatundlikult toimetatud, kuigi toimetaja nimi on teadmata põhjustel saladusse jäetud.

Kriitikavaba ülistus

Enamik lauslollusi on välja visatud ja raamat on saanud tunduvalt kompaktsemaks ja ladusamaks. Millest aga pole raatsitud loobuda, on suisa kriitikavaba ülistav toon «Rahva-Hiina» tänase päeva kiituseks.

Kummastav on see, et saatesõnas õhutab säärast eelmeelestatust ka Eesti diplomaat Andrei Birov, endine Eesti Vabariigi ajutine asjur Pekingis. Birov väidab, et omal ajal ilmunud Aira Kaalu ja Manivald Kesamaa Hiina-raamatud olid pealiskaudsed ja kandsid «ajastu võltsi pitserit» (lk 5), milles tal on loomulikult õigus.

Nende raamatud olid teatud määral tellimustööd. Andke andeks, aga mida muud on Remsu üllitis?

Autor ei salgagi, et käis kaks korda Hiinas Hiina RV saatkonna ja kultuuriministeeriumi kulul n-ö ametliku külalisena. Ainult et ajastu ju ei nõua enam reisikirjadelt võltspaatost.

Kes siis? Ilmselt see, kes tellib muusika ja selle eest ka maksab. Järjekordne Hiina-reis vastuvõtjate kulul peaks reisinarkomaan Remsul (tema enda väljend) olema nüüd välja teenitud.

«Minu printsiibiks on kirjutada ainult sellest, mida ma oma silmaga nägin ja oma kõrvaga kuulsin, tahan pakkuda vahetuid elamusi, unustades kõik selle, mida ma varem teadsin, sest see jõudis minuni läbi tsensuurifiltri. Tsenseerijaks olid minu enda eelarvamused, millest ma nüüd tahan lahti saada» (lk 16).

Nõnda ütleb autor ise reisikirja meetodi ja eesmärgi kohta. Idee poolest pole see ju paha, aga kõike varem teatut unustada poleks maksnud. Siis oleks raamat ehk vaba sellistest rumalustest nagu Hiina ja «muu maailma» võrdlus lk 12 või repliik «viimasest katoliiklannast (!) keisrinnast» Cixist pildiallkirjana. Viimane mõjub küll täieliku absurdina.

Selliste umbvõhiklike isemõtlemisavaldusteta poleks Remsu raamatul ju väga vigagi, kui võtta seda reisist inspireeritud ilukirjandusliku fiktsioonina.

Roosad prillid

Või on äkki tegemist peene irooniaga, midagi Lao She «Kassilinna» nägemuse taolisega?

On ju Remsu ennast Ungern-Sternbergi epopöaga näidanud ka võimeka müstifikaatorina. Seekord vist siiski mitte, sest autor näib oma sõnu ise vägagi tõsiselt võtvat ja neisse uskuvat.

Nii või teisiti, aga mitte mingil juhul ei soovitaks «Kevadet Hiinas» esimeseks tutvumiseks Hiinaga, nagu teeb «Hiina fanaatikust» diplomaat Birov.

Sest roosad prillid, mis HRV kultuuriministeeriumi lahked võõrustajad eesti reisi- ja kirjamehele pehmelt ja märkamatult pähe on surunud, lasevad talle Hiinat paista mitte ainult läbi roosa, vaid kohati läbi suisa punase udu. Kahju küll, aga «oma silm» on nõnda muutunud vaata et kõverpeegliks.

Märt Läänemets
sinoloog, TÜ teadur

    Tagasi üles