Ugala eksperimendid Raagi ja popkorniga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Ugala teatri «Popcorn» on eksperiment. Eksperimentaalne lähenemine on Ilmar Raagi kasutamine lavastajana. Tema kogemused filmitegijana on kindlasti kuldaväärt, aga omaette riski sisaldab filmimehe teatrisselaskmine sellegipoolest.

Eksperiment on ka Ben Eltoni näitemäng, sest see eeldab filmilikku lähenemist lavastamisel. Seega põhjendab viimatimainitud eksperiment esimest ja vastupidi.

Loomulikult mõjub traditsioonilise teatri taustal eksperimentaalsena ka näidendi teema, sest siin ei kõnelda ajatutest, vaid üsna praeguse ajaga seotud probleemidest, ja kõneldakse kohati üsna vänget sõnavara kasutades.

Kuivõrd rahvas selle eksperimendi alla neelab, paistab aja jooksul. Kindlasti toob «Pop-corn» saali rohkesti publikut ja kindlasti leidub palju ka neid, kellele asi ei meeldi.

Tegemist on situatsiooniga, kus sarimõrvarid ajavad oma süü vägivaldseid filme tegeva rezhissööri kaela. Laval leiab aset pantvangisituatsioon, kus on kõvasti sihtimist, paugutamist ja striptiisi nagu action’ile kohane.

Kurikaelad kasutavad meediat oma huvides ja lõppkokkuvõttes kaebavad kõik kõiki kohtusse, välja arvatud need, kes surma saavad.

Hollywoodi-irooniline

Vaatamata hollywoodlikule lähenemisnurgale on lavastus hollywoodlikkuse suhtes äärmiselt irooniline. Siit tekib vastuolu, mis muudab asja põnevaks, mitmekihiliseks, aga samas raskendab lavastamist.

Kui me näeme näiteks pinnapealsust mõnes osatäitmises, kas me näeme siis rolli sügavast läbitunnetamisest väljaarendatud taotluslikku pinnapealsust või lihtsalt sügavuseta lamedust? See on küsimus vaatajale ja ilmselt ka lavastajale, sest mine võta kinni, mis neil seal kupli all toimub.

Kõige rohkem tekib selline küsimus esimeses vaatuses, kus põhirõhk on duol Jüri Aarma (filmirezhissöör) ja Arvi Mägi (produtsent). Aarma mängitav tegelaskuju on iseenesest etlev ja reflekteeriv.

Kõige kõvem pähkel on tema Oscari vastuvõtmise kõne, pateetiliselt arrogantne möla, mille on loovhingele ette söötnud produtsent. Rezhissöör keeldub seda esitamast, aga esitab ikka, ja esitab nii, et esitusest peegeldub iroonia.

Aga seda on natuke liiga palju - kui Hollywoodis peetaks selline kõne päriselt, ei vaadataks sellele kindlasti hästi. Kas Aarma mängib meie jaoks üle? Kas ta näitleb kõnepidamist või kõnepidamise näitlemist?

Peltsebuli väljaajamine

Kõige pinnapealsemate tüüpide, naistegelaste puhul tekib kummalisel kombel selliseid küsimusi vähem. Supermodell (Ülle Bernhardt) on niivõrd oma ameti ohver kõigi nende pooside ja binaarse mõtlemisega (alati on kaks varianti ja ei enam), et ta meenutab kangesti beibeks maskeerunud tulnukat filmist «Marss ründab».

Rezhisööri lahutatav naine (Kiiri Tamm) on lihtsalt seebika vuhva, tema kõige sügavam läbitunnetamine ongi täielik pinnapealsus. Kui tütar (Kata-Riina Luide) oskab vähemalt surmahirmu tunda, siis ema ainult kriiskab mõttetult, ja see ei käi mitte näitlejate mängu kohta (mis on väga hea), vaid just nimelt mängitavate kohta.

Ilmar Raag on laotanud selle filmilikule tasapinnale. Kordagi ei teki küsimust, et millised on need tegelased siis, kui me neid parasjagu aktsioonis ei näe. Mida nad mõtlevad? Kas nad on üldse olemas? See mõjub häirivalt, kui nii mõtlema hakata.

Samas ongi see asja sõnum, sest analüüsitakse just nimelt mängu- ja päris-asjade vahekorda. Kusjuures analüüs ei sisaldu näitemängus ega lavastuses, vaid peaks tekkima vaataja peas.

Nagu me teame, eelistab vaataja enamasti mitte mõelda. Viimase asja suhtes ilmutabki «Popcorn» kriitikat. Seega aetakse peltsebuli välja peltsebuliga, ja kas peltsebul saab välja aetud või asendub teise peltsebuliga, sõltub juba igast vaatajast.

«Popcorni» tegijad loovad eeldused mõlemaks.

Mari Sobolev
kriitik

    Tagasi üles