Pankurid käigu puhastustulle

Vaevalt, et hiljutine sõnum Taani maksureeglite tupikust kedagi ükskõikseks jättis. Taani elektrik ei tohi praegu teoreetiliselt omaenda kodus isegi pirni vahetada ega kutseline kokk kodus süüa teha, ilma et neid võidaks süüdistada tulumaksu maksmata jätmises (PM 21.03). Ajaloolane on kui muinasjutu inimsööja

Totaalne «teoreetiline» võõrandumine tööst, mis selles lühisõnumis peegeldub ja mis on ka Eesti tulevik Euroopa rahvaste ühises peres, ajab ühtaegu kohutavalt naerma ja ühtlasi äratab sama totaalset instinktiivset vastumeelsust.

Tulu mõiste on muutunud ebamäärasemaks, ebareaalsemaks kui ei kunagi, sest tal pole enam suhet tegeliku tööga.

Liigkasuvõtmise juured

Tulumaksuseaduse selgitamiseks antakse välja 500-leheküljelisi köiteid - ilmselt on tulu seadusetegijatele segasemgi kui maksjatele, kes lihtsalt peavad maksma, vaatamata sellele, kas enda meelest üldse tulu tuli.

Jacques Le Goffi, kaasaja ühe tuntuma prantsuse ajaloolase äsja eesti keeles avaldatud teos «Raha või elu» näitab probleemi olemust väga selgelt ja on lihtsalt rabav oma aktuaalsuses siin ja praegu: miks rahamaailma võimukad terminid tunduvad kord muda ja lämmatavate vetikatena, kord õhuna - täiesti sisutühjadena nii või teisiti?

Le Goff keskendub kapitalismi alustalale - liigkasuvõtmisele, intressiga laenamisele-, mis hakkas kulutulena levima 12.-13. sajandi linnastuvas Euroopas, kui «inimeksistentsi uuteks peategelasteks said kuld ja hõbe» (lk 14). Kahtlemata aitas liigkasuvõtmine otseselt kaasa majanduse õitsengule, teisest küljest aga laostas inimese hinge täiesti kuratliku subtiilsusega - tekkis võimalus saada tulu tööd tegemata, «logeledes».

«Ajastu suurim haigus,» ütleb kardinal Robert de Courēon 13. sajandi algul (lk 22). Rikkuse tegeliku allika peab moodustama töö, vaimne ja kehaline töö (lk 38). Töö on väärikuse ja lunastuse vahend, kaastöö Looja loomingule, kes, olles oma töö teinud, puhkas seitsmendal päeval (lk 37).

Aga «liigkasuvõtja tahab saada kasu ilma igasuguse tööta ja isegi magades, kuid see läheb vastuollu Issanda käsuga, kes ütleb: «Oma palge higis pead sa leiba sööma.»» (Thomas of Chobham).

«Raha ei sigi» (Aquino Thomas), ta on viljatu, aga «liigkasuvõtmine tahaks lasta tal sigida». «Loomuvastane on lasta laenuks antud rahal raha sünnitada» (lk 26), loomuvastane on vahetusväärtusel paljuneda. «Liigkasuvõtjad härjad rügavad lakkamatult ja solvavad niimoodi Jumalat» (lk 27).

Hõlptulu epideemiad

Liigkasuvõtja varastab Jumalalt, sest tegelikult müüb ta valgust ja puhkust: «ta müüb aega, mis kuulub üksnes Jumalale», «aega, mil võiks kasutada oma nägemismeelt», «ta müüb ööd, mis on puhkuse, rahu ja taastumise aeg», müüb maist ööd, mis peaks andma meile aimu paradiisist (lk 35).

Liigkasuvõtmine sigib kuratlikult, epideemiliselt. III Lateraani kirikukogul (1179) nenditakse: liiga palju inimesi hülgab oma seisundi ja ameti ning hakkab liigkasuvõtjaks. Ähvardab näljahäda, sest liigkasuvõtmise ahvatlused panevad deserteerima talupojad, põldu ei harita, põllumajandustegevus kahaneb (lk 22-23).

«Kuna liigkasuvõtmine patustab lõputult, peab ka tema karistus olema lõputu» (lk 27). Ometi ilmutas tollane kirik taas oma hämmastavat kohanemisvõimelisust ja valis kuradi vastu võitlemiseks teise tee: kurat tuleb ratsionaliseerida ja institutsionaliseerida.

Liigkasuvõtmine ja intress tehti kaheks eri asjaks ning patu seisukohalt sai oluliseks suur intress, ülemäärane tulu (näit. Lombardia rahalaenutajatel oli intressimäär kuni 266%). Ka ülemäärasuse mõiste paratamatut ebamäärasust püüti fikseerida nn turu tasemega või nn õiglusega.

Le Goff juhib tähelepanu asjaolule, et just sel perioodil kujunes teoloogias välja purgatooriumi, puhastustule kontseptsioon, resp. institutsioon, mis on vaadeldav kristluse vastutulekuna liigkasuvõtjale: viimane ei pea enam fataalselt valima, kas raha (põrgu) või elu (paradiisi). Teatud tingimustel võib ka liigkasuvõtja pälvida lunastuse. Paradiis on siiski kalkuleeritav.

Fenomen eesti kultuuripildis

Le Goffi teose võlu pole mitte ainult selles, et ta toetub rohketele allikatele (eeskätt kaasaegsele jutluskirjandusele) ja haarab oma intellektuaalse pingega kohe esimesest lausest, mis on vägagi ebatavaline. Le Goff taastab ajalookirjanduse renomee, näidates, et ajaloost on paljugi õppida, see ei ole ainult eneseõigustuskirjandus. 800 aastat tagasi toimunu mõjutab meie praegust elu kõige otsesemalt.

Pankurite äkksurmad, nende hulluse- ja heategevushood, tendents mitte nimetada asju nende õigete nimedega, aga ka abielu muutumine vastastikuseks kokkuleppeks ja tarbimisliiduks, haigekassa strateegia mitte ravida vaeseid inimesi, ususektide juhtide tagasimaksmata laenud - kõik see leiab valgustust konkreetsetest sündmustest perioodil, mil ristiusustati ka Eesti.

Raamatu lõpust leiab lugeja pikema ja väga sisuka intervjuu Jacques Le Goffiga, kellelt on lühikese aja jooksul eesti keeles ilmunud veel kaks mahukat teost: «Keskaja Euroopa kultuur» (Kupar, 2001) ja «Keskaja inimene» (kaasautoritega; Avita, 2002).

«Varraku» ajaloo- ja sotsiaalteadusliku sarja toimetaja Marek Tamme akadeemilised vestlused maailma mõjukate humanitaarteadlastega on seniolematu fenomen eesti kultuuripildis, mis vääriks vist varsti juba omaette raamatut.

Marju Lepajõe
TÜ ajaloolise usuteaduse õppejõud