Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Kirjanike Liidu Rootsi osakonna juhataja kohustusi täitvalt Karin Saarsenilt ilmus hiljuti mitmekeelne luulekogu «Lõvi ja orhidee». Välis-Eesti kirjanikkonnas grand old lady'ks peetav poetess lepib paratamatusega, et eestlaste kirjanduselu Rootsis jääb üha ahtamaks.
Karin Saarsen, kuidas on möödunud eesti kirjanike tööaasta Rootsis?
See on väga vaikne aasta olnud. Olen eesti kirjanike osakonna juhi tööd Rootsis teinud alles väga lühikest aega. Enne mind oli sellel ametipostil Enn Nõu.
Helga ja Enn Nõu elavad juba pikemat aega suure osa aastast Eestis ja siin loetakse neid rohkem juba kodu-Eesti kirjanikeks. Meie nokitseme igaüks vaikselt omaette.
Ma tean, et Arvo Mägi on väga vitaalne ja viljakas. Tema viimati ilmunud memuaariraamatus on väga palju juttu Rootsis elatud ajast.
Tean ka, et Helmi Rajamaa töötab praegu ühe käsikirja kallal. Liidia Tuulsel oli just suur juubel - 90 - võimalik, et ka tema peab plaani midagi välja anda.
Teil endal tuli uus luulekogu «Lõvi ja orhidee».
«Mul oli talvel ümmargusem sünnipäev ja mõte oli, et panen oma luule paika ka võõrkeeltes, mida olen juba varasest noorusest, alates 17.-18.eluaastast kirjutanud inglise, rootsi ja prantsuse keeles. Ma ei ole neis suurt midagi muutnud, mõtlesin, et las see toonane sära ja toon jääb.
Seal on ka palju pühendusluulet: kõik need inimesed, kellele olen luulet pühendanud, on surnud. Üks terve tsükkel on pühendatud ka Estonia katastroofi ohvritele: väga palju minu noorpõlve sõpru uppus koos «Estoniaga».
«Lõvi ja orhidee» sisaldab ka mitmesuguseid tõlkeid. Olen tõlkinud eesti keelde rootsi luuletajat Bo Setterlindi ja mõne luuletuse saksa luuletajalt Christian Morgensternilt, kes elas 1871- 1914. Veel on siin eesti luule tõlkeid inglise keelde: olen nimelt tõlkinud Kalju Lepiku «Kisendava kodumaa» ja Arved Viirlaiu «Sügis Britannias»-luuletuse.
Olime kunagi koos Viirlaiuga Londonis - n-ö Gert Helbemäe õpilastena ja tegime seal koos lehte. Viirlaid luuletas ja kirjutas oma sõjaromaane juba siis. 11. aprillil sai ta 80-aastaseks ja mul on hea meel teda selle luuletuse kaudu meenutada.
Mis teil praegu käsil on?
Kirjutan praegu rootsi keeles kolmeosalist dokumentaalromaani Saksa okupatsioonist Eestis. Olen istunud palju arhiivides ja viibinud selle raamatu pärast ka Berliinis.
Niisamuti olen uurinud tolleaegseid Rootsi ajalehti, seda ka keelelisest aspektist, sest kasutan oma romaanis toonast rootsi keelt.
Kas tegutsete edasi ka ajakirjanikuna?
Teen juba pikemat aega saateid Austraalia Eesti raadiole. Alustasin nendega 1982. aastal. Võtsin siin ükskord kokku ja sain üle 1000 saate.
Veel töötan Stockholmi Rootsi-Eesti raadiole. Vahete-vahel on mul ka lehetööd ja ühtlasi ajan Eesti-poolse kirjatoimetaja asja Rootsis.
Kui Astrid Lindgren suri, tuli minul eestlaste poolt reageerida. Olen olnud ka fotograaf ja intervjueerija ning teinud temaga intervjuusid, nii et mulle oli Astrid Lindgreni surm ka isiklikult väga kurb sündmus.
Kuidas on lood eesti kirjanike järelkasvuga Rootsis?
Ütleksin, et järelkasvu ei ole. Olin mõnda aega Rootsi koolides eesti keele õpetaja eesti lastele. Mul oli kümme tundi nädalas.
Õpetus toimus gümnaasiumi viimaste klasside õpilastele väikestes gruppides ja õpilased olid väga head. Tookord oli mul üks õpilane, kes päris ilusasti eesti keeles luuletas, aga kahjuks läks ta õppima lennuasjanduse inseneriks.
Hiljem oli veel üks väga noor luule alal katsetaja, aga temagi on tänaseks kadunud.
Meil on muidugi väga etableerunud nooremaid kirjutajaid, kuid nemad kirjutavad rootsi keeles ja nende lugejaskond on rootslased, eestlastele jäävad nad kaugeks. Meie lootused on kõik kodumaal.
Liivia Viitol
kirjanik