Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tour de danse» ja «Blackred», ETV 3. mail kell 22.35 ja 22.50
Traagiliselt vara elutantsu lõpetanud Isadora Duncan kirjutab autobiograafias «Minu elu»: «Ma muundasin armastuse kurbuse, valu ja pettumused kunstiks.»
Tantsufilmis «Blackred» üritasid Tiina Ollesk ja René Nõmmik triibulise madratsiga voodit puruks tallata. Põrandal lainetas sogane vesi.
Mulle meenusid Duncani sõnad.
See oli siiski hiljem. Kõigepealt rääkis Ruth Alaküla saates «Tour de danse» tantsu ja videokunsti koosmõjust ja sellest, et juba 30 aastat tagasi tehti põnevaid tantsufilme. Filmikatkendid kinnitasid seda.
Et «Tour de danse» pidi eetrisse juhatama «Blackredi», siis jõuti lõpuks baleriin Tiina Olleski tõdemuseni: «Kuskilt sa pead otsinguid alustama» ja baleriin René Nõmmiku kinnituseni, et «Blackred» on režissöör Anu Juuraku autorifilm.
Olleski ja Nõmmiku tants on vangistatud grotesksesse betoonseintega ruumi. Vee pritsides võtavad tantsijad poose. Nõmmik taob kepiga mingeid sambaid, ripub siis toru küljes, esitab pantomiimi ja peksab padjaga voodit.
Ollesk laulab: aa-aa-haa-aa-haa. Nõmmik võtab Olleski kleidiluku lahti, venitab ta nahka ja vaatab hambaid.
Siis nad maadlevad ja lõpuks hüppavad - ikka triibulisel voodil, mis on etenduse kolmas peategelane. Ja siis see neil õnnestub - madrats ei pea tantsufilmile vastu ja äkki on kõik kohad vatti (või on see põhk) täis.
Kui filmi eesmärk oli tekitada vaatajas rusutust, õudu ja kummastust, siis minu puhul see ka õnnestus. Üldmuljet ei muutnud helgemaks isegi sogasel veel hõljuv helevalge vaht.
Aga väga oleksin tahtnud näha, kuidas armastuse kurbus, valu ja pettumused kunstiks muutuvad.