Alates 19. sajandist on Euroopa kultuuripärandis, eriti selle prantsuskeelses osas jälgitav üks mõtlemise traditsioon. Selle esimene sõnastaja oli väidetavalt prantsuse poeet Stéphane Mallarmé, kelle kirjandusalastes seisukohtades sisaldus järgmine punkt: «Tuleb ära koristada see härra, kes kirjutab.»
Autori surm ja tema lahkumise tagapõhi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole kahtlust, et Mallarmé pidas oma ütlusega silmas ligikaudu sedasama, mida Roland Barthes oma 1968. aastal ilmunud essees «Autori surm» esimesena ammendavalt teoreetilisel tasandil selgitas (Barthes: «Mallarmé arvates on kõnelejaks keel, mitte autor.»).
Mallarmé ideed vormis järgnevalt tema noor tuttav, temast tugevasti mõjutatud prantsuse literaat Paul Valery, kes tundis sügavat põlgust nii biograafiate kui ka romaanide (ja nende eluloolise tõlgendamise) vastu, ja unistas eluajal anda välja luulekogu, mis «tooks esile neis sisalduvate tekstide postuumse olemuse».
Valery oli seisukohal, et «iga teose on loonud terve hulk muid asju, mitte autor. /--/ Kauni kunstitöö tõeliseks tegijaks pole positiivses mõttes mitte keegi».
Tekstikeskne käsitlus
20. saj teisel kümnendil võtsid Valery’lt selle idee üle sürrealistid (kes jumaldasid nii Mallarmé’d kui ka Valery’d) ja propageerisid järgemööda automaatkirjutamist, meediumide kirjutamist, unenägude transkriptsiooni, «leitud teksti», juhust, tavatähenduste ja -koodide jõhkrat rikkumist ja muid kirjanduslikke meetodeid, millel autori kui reaalse isikuga enam suurt pistmist polnud.
Nii jälgi ajades jõuame lõpuks Barthes’i 1968. aastal ilmunud lühikese esseeni «Autori surm», kus kõik need eelnevad mõjud ka kohusetundlikult dokumenteeritud on.
Barthes’i kirjandusekäsitlus lähtub tekstist. Kirjandus koosneb tekstidest, mitte kirjanikest. On instantse - nt seltskonna- ja (nilbem) kultuuriajakirjandus -, kus juba see lihtne mõte kaduma kipub, sest kajastamist leiab ainult isik, mitte tema teos (milleks on tüüpiliselt mingi romaan). Kui seda ka kajastatakse, siis ainult «autobiograafilisest» vaatepunktist.
Barthes’i seisukohast näib selline situatsioon muidugi täiesti absurdne, aga kuna eelkirjeldatud situatsioon oli praktika ja Barthes teooria, siis peaks Lenini abil («praktika - tõe kriteerium») kiiresti selguma, kummal pool on tõde.
Nii lihtne see siiski pole. Autor võib küll surnud olla, see aga ei tähenda veel, et ta end igas «zhanris» ühtviisi üleval peaks. Autoril on «zhanrilisi» retsidiive. On olemas selline «zhanr» nagu kirjandus, ja kirjanduse valdkonnas on autor tõesti surnud.
Kuid peale kirjanduse on veel palju muid zhanre (nt kiri, teaduslik artikkel, (auto)biograafia, kolumn, «teksti mõnu»... - viimane on Barthes’i enda väljamõeldis), kus mäletatavasti algselt surnud autor konstrueeritakse sekundaarselt, tagantjärele, ja teatud koodide alusel.
Imaginaarne kirjandus
Seda võib võrrelda laiba riietamise või ehtimisega, mis toimub positsiooniliselt: autor ilmub ainult struktuurse eristusena selle suhtes, mis ta vastava «zhanri» intertekstuaalses süsteemis ei ole (nt kirja puhul adressaat, teaduslikus artiklis teised viidatud autorid jne).
Kirjandust - tõelist kirjandust - seevastu iseloomustab alati teatav imaginaarsus, mis on ühtlasi ka autori surma kvaliteet. Selle kvaliteedi mõttes puhtas valdkonnas - kirjanduses kui sellises - on autor lõplikult ja absoluutselt surnud, kõigil ülejäänud juhtudel võib tegu olla parimal juhul zombiga.
Mis puudutab kiuslikku küsimust, millega autori surma vahel kahtluse alla seatakse - «Miks kõik, kes autori surmast kirjutavad, sinna oma nime alla panevad?» -, siis kavatsen vähemalt selle vale praegu ümber lükata. (Kui selle artikliga seostatult peaks ilmuma mu nimi, siis teadke, et see on produtseeritud vastu minu tahtmist ja sekundaarselt, ajakirjanduslike koodide masinliku vahelesegamise tõttu.)
Erkki Luuk
kriitik