Uued plaadid

Rihanna. Foto: Repro

Just Knud Qvigstad
1988/2009: Jutustus kahest quningriigist (Just Knud Qvigstad)

Tulnukas 80ndate Eestis

Selleks ajaks olid oma kaalukamad tööd ammu teinud juba Mess/Grünberg, Ruja ja Mahavok, rääkimata In Spest ja Radarist, aga ikkagi oli Just Knud Qvigstad 80ndate Eestis nagu ilmutus. Sulam uusromantismist ja uuest lainest, fusionist ja fungist ning new age’ist ja progerokist oli kummaline ja uudne, vist kohati isegi tegijaile endile, sest võibolla kogu koosseis polnud just võrdselt kuulanud Talk Talki ja Weather Reporti ja Dead Can Dance’i ja Classix Nouveaux’d. Ja neil kohtadel lööb välja rokimehelik sirgjoonelisus, sest kõike ei saa ka linnahalli steriilse saundi kaela ajada. Õnneks on aga just oma mängureeglite kehtestamine see, mis selle bändi huvitavaks teeb ka tagantjärele. Bassisti ja liidri Margus Alviste kontseptsioon ja funk-mustrid, laulja Arne Lauri tekstid ja psühhedeelselt vabavooluliselt muusikaga suhestuv vokaal ning Anti Kammiste lopsakad sündilossid annavad sellele muusikale eelkõige näo, Raul Ukareda ja Märten Krossi vaheldumisi uitavad kitarrid ning Toomas Leemetsi elavhõbedased rütmid hoiavad asja liikumises. Minu jaoks selline noorusaegade muusika, mida tasub meenutada.
Valner Valme

****
------------------------------------------

Mercedes Sosa
Cantora (RCA)

Argentina legend

Sellist plaati ei saa kuulata ja hinnata arvestamata Mercedes Sosa tähendust hispaaniakeelse Ameerika jaoks. Nueva canción’i suurima staarina oli ta 70ndate hunta ajal põlu (ja esinemiskeelu) all, kuid kui ta oktoobris 74-aastasena suri, kuulutati välja kolmepäevane riiklik lein. Sosale omistati viis Latin Grammyt, viimane «Cantora» eest. Album sisaldab 19 duetti Ladina- ja Lõuna-Ameerika staaridega, kellest paljude kuulsus pole oma kontinendist kaugemale jõudnud. Kuid on ka tuttavaid nimesid, nagu mehhiklanna Lila Downs või brasiillased Caetano Veloso ja Daniela Mercury, kelle esitust iseloomustab eriline peenus. Plaat algab magusate viiulite saatel ja magedavõitu estraadilikkust kohtab ka hiljem, kuid õnneks on kirjus reas ka väga ehedaid ja siiraid esitusi. Üllatavalt mõjub kõige nauditavamalt Sosa duett ­Colombia popitibi Shakiraga.
Joosep Sang

****

------------------------------------------

Fuck Buttons
Tarot Sport (ATP)

Tekno müraduolt
Provokatiivse nimega Bristoli müraeksperimentalistid on teisel albumil liikunud tantsulisemas suunas. Koostööd tehakse kuulsa teknoprodutsendi Andrew Weatheralliga. Duo on võtnud eesmärgiks teha postrokilikku instrumentaalmuusikat elektrooniliste vahenditega. Kuigi plaadil on seitse lugu, suubuvad need üksteisesse üsna sujuvalt, nii et plaat mõjub ühtlase suurteosena. Fuck Buttonsi mürarikas krautrokilik elektroonika toetub endiselt monotoonsetele drone’idele ja abrasiivsetele helivallidele, kuid kõlab pulseerivamalt tänu sekventserirütmidele. FB on just sedasorti muusikaline kooslus, kes esitab nii kuulajaile väljakutseid kui on võimeline ka ise väljakutset ületama.
Erkki Hõbe

****

------------------------------------------

Hope Sandoval And The The Warm Inventions
Through The Devil Softly (Nettwerk)

Narkoosi hurmad

Hope Sandoval on suht prominentne indie-figuur Ameerikast. 90ndatel andis ta oma näo ja hääle slowcore-kollektiivile Mazzy Star, kel oli mitmeid kolledžiraadiohitte, nagu «Fade Into You». Pärast Mazzy Stari laialiminekut moodustas Hope siis kõnealuse kollektiivi. Liitlaseks teine shoegaze-hiiglane, My Bloody Valentine’i trummar Colm O’Ciosoig. N-ö supergrupp siis. Tegu on supergrupi teise plaadiga ja ajavahemik kahe plaadi vahel tervelt kaheksa aastat. «Through The Devil Softly» on plaadina, ma usun, täpselt sama, nagu see pealkiri meile väidabki. Või nagu toimuksid meist kellegi matused. Narkootiline americana, alt-country, country-blues jne oleksid stilistilised vekslid. Veniv, aeglane, ilus, morbiidne, kammerlik, hüpnootiline jne – kui oleks vaja nimetada omadussõnu. Plaat nagu mõne aasta taguse Robert Planti ja Alison Kraussi suurepärase ühistöö natuke rohkem heroiini tarvitanud kaaslane. Mõned lood aga, nagu «For The Rest Of Your Life» ja lõpulugu «Satellite», on eriti cool’id.
Janar Ala

****

------------------------------------------

50 Cent
Before I Self Destruct (Shady)

Thug-jauramine
Ikka sama linnadžungliklaustrofoobia, aga 50 puhul tasub sõnu võtta vaid instrumendina. Muusikaliselt ei ole ta oma mahlakat ja sarmikat läbilöögialbumit «Get Rich Or Die Tryin» (2003) ületanud ega paku plaat ka selliseid vedelas olekus hitte nagu eelmine album «Curtis». Küllalt on kuivalt sõjakat G Uniti stiilis krigistamist («Crime Wave» ei anna senitehtud hiphopile küll midagi juurde, sellised lood pole pingul agressiivsusele vaatamata põnevalt tumedad, vaid tüütult tuhmid), aga on pärleid. Eelkõige Dr. Dre hüpnootiline ­«Death To My Enemies», kaubamärgiks maailma krõbedaimad trummisaundid ja paar haiget muteeritud sämplit, millega lugu on meisterbaarmeni käega läbi šeigitud. Mõneski palas räpib 50 teisiti kui varem, pätilikult kraaksudes, aga enim sobib talle meloodiline mõmin, mida  uuel plaadil demonstreerib parimini «Stretch».
Valner Valme

***

------------------------------------------

Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Daniel Reuss
Psalms. Mendelssohn, Kreek (EFK)

 Koorimuusika kodust ja kaugelt
Südamlikud õnnesoovid – filharmoonia kammerkoor kõlab plaadil tõesti hästi. Peadirigent Reuss näib taotlevat lääne­euroopalikumat, klaarimat koorikõla ning on selle ka saavutanud, ehkki EFK ammututtava tumedama firmasaundi arvelt. Viimast on rohkem alles Cyrillus Kreegi vaimulike laulude esituses, eks määra palju ka esituskeel ja -traditsioonid. Kreegi teosed ongi albumi suurim väärtus, sest kui Felix Mendelssohni psalmitekstidele loodud mastaapseid, nõudlikke koorioopuseid on rohkem esitatud ja salvestatud, siis Kreegi laulud ei kõla kaugeltki piisavalt sageli (ei plaadilt ega lavalt) isegi Eestis. Minu jaoks on nauditavaim kuulamine hoopis plaadi lõppu paigutatud «mittepsalmid» – Kreegi viis vaimulikku rahvaviisi, millest ­miniatuurne, usulisest joovastusest kantud «Jeesus kõige ülem hää» puudutab peenemaidki hingekeeli.
Joosep Sang

*****

------------------------------------------

Rihanna
Rated R (Def Jam)

Shikk electro-rnb

Kõigest 21-aastane on ta, aga nii ammu pildil. Juba Eestiski käinud! Üks selliseid rnb-tšikke, kelle tuntus on põhjendatud ka muusikaliselt. Näiteks «Hardis» jookseb paralleelselt kolm kihti näiliselt üksteisega sobimatuid helimustreid, mis tavapopi puhul just kohustuslik poleks, aga produtsent C. «Tricky» Stewart on meinstriimis nii kaua kätt proovinud (kliente: Beyonce, Britney), et kaua sa ikka samasuguseid pophitte treid. Ka singlil «Russian Roulette» (produtsent Chuck Harmony) on võrreldes tavalise rnb-ballaadiga paar käiku juures, õigemini on mõned käigud «tavalise produktsiooniga» võrreldes kõrvaldatud ja lisatud vähe, aga õigeid elemente, näiteks julgeb lugu paar korda peaaegu lakata, jättes vaid metronoomse elektroonilise südametuksumise, millesse hiilib sisse nukker klaver. Omal kohal, ehkki kulunud elemendina rnb’s, on plaadil läbivalt kärisevad kitarririfid: digitaalselt kliiniliselt puhastatuna, mistõttu kõlavad mehaaniliselt, ja just see annab antud juhul efekti. Miinuspoolelt «Rude Boy» on klišee­pundar kõigest, mis paar aastat tagasi Suures Popis moes oli: reivisündid, dancehall-tõust, rasvased krudisevad bassid.
Valner Valme

****

------------------------------------------

Eri esitajad
Grind Madness
At The BBC: The Earache Peel Sessions (BBC Music/ Earache)

Kolm ketast totaalset kõrvavalu

Vulkaaniliselt mürisev, paukuv, aurav, korisev ning rögisev kogumik sisaldab ansamblite Napalm Death, Extreme Noise Terror, Carcass, Bolt Thrower, Godflesh, Unseen Terror, Heresy ning Intense Degree salvestusi legendaarse raadiodiskori John Peeli sessioonidelt aastaist 1987–1990. Ehk ajast, mil igasorti core-lõpulised tuletised pungist ja metalist kõlasid värskendavalt kui süütu mööduja pähe lajatav telliskivikoorem ning tegid teoks natsidoktorite ammuse unistuse vangide pea okastraati täis toppida, et vältida põgenemiskatseid. Vaevalt suudab inimmõistus midagi radikaalsemat ja julmemat genereerida. Fännide jaoks kuulub «Grind Madness» kohustusliku kuulamise hulka, kõik teised hoidku heaga eemale.
Mart Juur

****

------------------------------------------

Lynyrd Skynyrd
God & Guns (Roadrunner)

Püsiväärtuste juurde tagasi

Mark Twain ütles, et indiaanlastega toimetulekuks läheb tarvis seepi, piiblit ja püssi, niisugune on püha kolmainsus, millel püsib valgete asunike järeltulijate arvates jänkimaa vundament. Seebiga – või vähemalt seebiste teleooperitega – on USAs kõik OK, kuid mitte püsside ja piiblitega. Obama soovib relvahulludest kristlastele päitseid pähe panna ja see ajab jalule veteranid ansamblist Lynyrd Skynyrd, kes vaatamata kao­tustele elavjõus (algkoosseisust elus vist ainult üks mees) protestivad Ameerika alustugede õõnestamise vastu tüsedatest riffidest ja tühjast pateetikast punnis kontseptsiooniplaadiga. Kui tekstidesse mitte süveneda, on «God & Guns» täitsa tubli kantrirokiplaat, paraku ei ületa laulude sõnum keskmise eesti veebikommentaatori taset.
Mart Juur

***