Raadio, mille nime iga pastor suhu ei võta
Nädala plaat
28. november 2009, 02:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Cool D
Cool FM (Mindnote)
Eesti hiphopi 33-aastane vanameister Cool D elik Priit Kolsar on värskel albumil õnneks üle saanud seni tema loomingus domineerinud arrogantsevõitu ego-hopist ning keskendunud hiphopi ühiskonnakriitilisele mõõtmele.
Plaat on kontseptuaalne ning kujutab üht tüüpilise hitiraadio helipeegeldust kõverpeeglis. Muide – vähemalt üks sellenimeline raadiojaam tegutseb Inglismaal tõepoolest!
Kui raja tagant edasi paralleele otsida, siis albumi eeskujuks pole kindla peale mitte kullast maikades pseudogetoräpparite valgest kassikullast bling. Jõujooned lõikuvad pigem vana kooli funk-kunnidega, nagu George Clinton, või karmi koore hiphopi pioneeridega Public Enemyst ja NWAst, paralleelid on ilmsed kohati isegi California laisa G-funk’iga. Funkimise poolelt lisanuks enamgi koloriiti kadunud Rick Jamesile omases «Super Freak»-stiilis vindi veel jõulisem ülekeeramine.
Selle aktuaalse retrosaundi eest vastutab produtsent DJ Critikal, kelle toimekate näppude all on valu saanud talkbox, vokooder ja muud sellised vidinad. Critikali nutikas grooviv-pehme helipilt ongi tõele au andes põhiline faktor Cool D selgelt kõrvatorkava kvalitatiivse muutuse taga. «Cool FMil» teevad kaasa veel J.O.C. (Def Räädu), Leslie Da Bass (HU?), Anna Põldvee ning Kostja Tsobulevski (Aides).
Suht labased ja madalalaubalised, ent samas reipad, moodsa kilina-kolina-mürinaga vürtsitatud vahereklaamid ning liba-raadiodiskori rolli autentselt sisse elanu reibas, liigsest mõttetihedusest koormamata energiline semulik möla ning tibinatest sissehelistajate naiivne maailmavalu võibki jätta esmakuulamisel tõetruu mulje sisselülitatud raadiojaamast, mis nõrgub koos suitsu- ja džinnipahvakutega välja bussijaama õlisesse parklasse pargitud päevinäinud bemari allakruvitud akendest. Kindel see, et paljud võtavadki plaati surmtõsiselt. Eriti see sihtgrupp, kelle üle nende end iga päev kõrvadesse permanentselt sisse uuristunud meediaklišeede baasil tegelikult kogu iroonia käib.
See kontseptsioon võib esmakuulamisel tõepoolest ära petta. Tekkida võib tõsine kiusatus kogu plaati tõsiselt võtta. On siis ikka end moraali ja eetika piirest kõrgele eemale tõstetud, nagu lubatud? Irvitab siis peenelt või mõtleb ikkagi tõsiselt?
Tõepoolest – poole kõrvaga kuulates võibki uskuda, et mängib tüüpiline mölaraadio, kus muusika ja sõnad erinevad natuke küll tavapärasest, aga kus ikkagi kohe-kohe loositakse välja järjekordne priipilet spaa soolakambrisse ja tasuta taldrik pekki. Illusioon on loodud, see on groteskne, aga samas tabav ja aktuaalne ning sotsiaalses plaanis maailmavalust kantud, tundlik ja otsekohene. Nagu üks korralik hiphop-plaat olema peab.
Cool D lüürika pole tegelikult selline, mis töötaks ka ilma muusikalise põhjata suurema vaevata näiteks luulekogu kalingurist kaante vahel. Siin on see aga täpselt omas kohas ning klapib kenasti nagu mikker eetririsustajast möla-DJ urruauku.