Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leticia Musgrove (Halle Berry) teeb rassistist vangivalvurist Hankist (Billy Bob Thornton) inimnäolise bensiinijaamapidaja. Oscarite jagamisel valas parima naisnäitleja kuldmehikest käes surudes pisaraid Halle Berry, esimene mustanahaline näitlejanna, kes filmiakadeemia autasu ära teenis. Ta sai selle Leticia Musgrovei rolli eest Marc Forsteri filmis «Koletise ball».
Shveitsi päritolu lavastaja Forsteri eelmine film «Everything Put Together» linastus Sundancei festivalil. Kriitikud kirjutasid siis, et see on märkimisväärne pigem oma visuaalselt stiililt kui karakterite veenvuselt.
«Koletise ball» on palju meisterlikum linateos, pikad aeglaselt kulgevad kaadrid ja napp dialoog tekitavad iseloomuliku pinge ja intensiivsuse. Forster oskab luua filmi läbiva meeleolu, mis hoiab koos kogu tervikut, mõjub vahetult ja jääb seetõttu ka hästi meelde.
Rasked teemad
«Koletise ball» ei ole mingi lihtne meelelahutus. Film käsitleb raskeid ja vastikuid teemasid: rassism, mis Georgia osariigi lämbes õhustikus edasi idaneb; surmanuhtlus, mida maailma ühe vanima demokraatiaga riigis ikka veel nagu keskajal täide viiakse; sassiläinud peresuhted, sünged varjud minevikust, eksistentsiaalne äng.
Filmi esimene pool võib kujuneda tõeliseks katsumuseks. Me ei tea, mille eest Lawrence (Sean Combs) oma karistuse saab, aga oleme sunnitud tema hukkamisele kaasa elama sarnaselt Selma (Björk) hukkamisega Lars von Trieri filmis «Pimeduses tantsija».
Tegelikult on aga Lawerence vaid lüli loos, mis peab lõpuks kaks eluraskustest tümitatud hinge kokku viima. See selgub küll alles hiljem, filmi teises pooles.
Mis siis tegelikult toimub? Hank Grotowski (Billy Bob Thornton), kes töötab ühes kinnipidamisasutuses, on rassist - täpselt nii nagu tema isa. Ta ei saa küll oma vaadetega laiutada, sest peab koos töötama igasuguste inimestega. Hanki poeg Sonny, kes töötab koos isaga, oma isa ja vanaisa vaateid ei jaga.
Grotowskite kodune elu on pehmelt öeldes nüri, nad alluvad vanamehe diktaadile, nii isa kui poeg kasutavad üht ja sama callgirli ning seks on Hankile umbes sama mis peldikus käimine.
Linna teises otsas elab veetlev mustanahaline Leticia Musgrove (Halle Berry), kes sõidab koos ülekaalulise pojaga vanglasse viimasele kohtumisele oma mehe Lawrenceiga (Sean Combs), kes veel samal õhtul elektritoolile saadetakse.
Leticia elu on olnud raske ja ka tulevik ei tõota midagi head. Ta on väsinud, üle töötanud, teda ähvardab korterist väljatõstmine, kohe-kohe ütleb üles ta autoloks ja paks poeg õgib vahetpidamata, kui vähegi saab. Leticia ütleb Lawrenceile, et tuli vaid seepärast, et too saaks oma pojaga hüvasti jätta.
Hank on selle vahtkonna ülem, kes Lawrencei elektritoolil hukkama peavad. Samas ei pea Sonny närvid vastu ja eelmisel õhtul on olnud pidu: koletise ball.
Sestpeale areneb tegevus vaheldumisi Leticia juures kodus, kus ta joob, tõmbab vahetpidamata suitsu ja annab oma paksule pojale peksa, kui too salaja jäätist sööb, ja vanglas, kus näidatakse üksikasjaliselt ettevalmistusi hukkamiseks ja elektritoolil hukkamist.
Lawrencei surm on pöördepunktiks nii Leticia kui Hanki elus, sest sellele järgnevad traagilised sündmused. Õnnetus viibki need kaks kokku ja rassistist mees armub mustanahalisse naisesse. Kaks muserdatud inimest haaravad januselt teineteise järele, leides endale õnnetuses pidepunkti ja elule uue mõtte.
Filmi keskmeks - ja ühtlasi pärliks - on valulikud, katartilised ja väga ilusad seksistseenid, kus kaks piinatud hinge lõpuks ühtivad.
Kuigi Halle Berry teeb Leticia rolli suurepäraselt ja ka Billy Bob Thortoni järjekordne napisõnalise kivinäo esitus on ehk paremgi kui filmis «Mees, keda polnud», ei suuda kahe peaosalise tugevad karakterid peita kõiki stsenaariumi nõrkusi.
Elus juba nii ei juhtu, et paadunud kõlupeast saaks ühel päeval hea ja tark inimene. Hanki kiiret ja kerget ümbersündi karmist rassistist vangivalvurist inimnäoliseks bensiinijaamapidajaks pole kerge uskuda, aga kuna ta väga vähe räägib, siis tunduvad ta seesmised üleelamised tugevad ja tegemised põhjendatud.
Positiivne sõnum
Lähemal vaatlemisel paistavad silma stsenaariumi nõrgad traageldused, ka kõrvalosatäitjatele on vähe tähelepanu pööratud ja nii mõnigi süzheekäik ei ole piisavalt põhjendatud. Dialoog, küll napp, aga mitte eriti väljapeetud, kõlab kohati nagu kehvas seebiooperis. - Sa oled mind alati vihanud, eks ole? - Jah, ma vihkan sind. - Aga mina olen sind alati armastanud.
Kuid kahe peaosatäitja, iseäranis just Halle Berry mängu tõttu väärib «Koletise ball» kindlasti vaatamist. Ka Forsteri pingutused visuaalselt pingestatud terviku loomiseks pole tühja jooksnud, nii et eeldatavasti kannate filmi pärast vaatamist veel mõnda aega endaga kaasas.
Peale selle kuulutab film positiivset sõnumit inimese paremaks muutumise võimalusest. Elu võib muutuda vaid ühe hetkega. Inimeste muutumine võtab rohkem aega, aga see on siiski võimalik.
Annika Koppel
filmikriitik
Mängufilmi esilinastus
«Koletise ball» («Monsters Ball»)
Reþissöör Marc Forster. Osades Halle Berry, Billy Bob Thornton, Peter Boyle, Heath Ledger, Sean Combs
USA, Lions Gate Film 2001
Levitaja BDG
Tallinna kobarkinos alates 24. maist