Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dokumentaalfilm «Töö», ETV 27. mail kell 22.20
Maailma asjad on kuidagi totralt seatud: kui tahad miskit saada, pead selle nimel pingutama, tegema tööd. Ranges mõttes võiks ju iga päev vanajumala suunas rusikat viibutada, et ta ilmaelu nõnda nõmedalt korraldanud, kuid paraku ei jää selleks aega, sest selles «nõmeduses» tuleb osaleda.
Aga kui väike paus teha ja küsida endalt osalemise põhjust? Eks siis saab valgustava õhtupooliku, täis üldistusi elu mõtte, vabaduse, surma ja muude igavikuliste probleemide kohta. Ja kui kaamerad peale panna, saab need pannkoogiõhtu või kursapeo targutused valada dokumentaalfilmi.
Ega muud kui klisheelikke mõtisklusi ilmaelu üle Rainer Sarneti filmis «Töö» leida õnnestugi. Targemaks keegi ei saa, lollimaks samuti ei muutu, kui on ära kuulatud viie kunstiinimese pajatused sellest, kuidas nad elavad ja ihkavad midagi praegusest enamat.
Võibolla just see ongi õpetlik, et loominguliste kalduvustega inimesed, kes muu hulgas oskavad ka natuke Dostojevskit ümber jutustada, ei olegi teab kui huvitavad mõtlejad. Siis oleks ju Sarneti film üpris peen iroonia, loovinimeste üle irvitamine.
Vaevalt aga lepiksid sellise määratlusega filmis portreteeritud. Ja eks neil ole ju ka õigus nuriseda. Vististi aeti neile mingit udu, kui neid filmi kutsuti. Milline iganes see udu ka polnud, arvata võib, et sellesse oli kätketud sõnum: «Üheksakümnendatel aset leidnud ühiskondlikud muudatused on viinud selleni, et paljud eesti kunstiinimesed, kes sel perioodil ellu astusid, on pidanud minema kompromissidele ega ole saanud end täiel määral teostada.»
Umbes nii on filmi reklaamitud. Ja eks see ole kokkuleppe küsimus, kumma määratluse kasuks me otsustame.