Hans-Georg Gadamer (1900-2002) on jõudnud Eesti lugejani peamiselt viimasel kümnendil ja see on olnud samm-sammuline tulek. Filosoofia ajaloo õpetamine eesti haritlastele oli Eestis pikka aega määratud suulisse vormi.
Hans-Georg Gadameri jõudmine eesti keelde
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie kodude raamaturiiulite eestikeelsetest standardteatmeteostest ei leia Gadameri biograafiat ka täna. Küll leidub aga juba 1991. a ilmunud Ene Graubergi ja Kiira Kivinurga «Sissejuhatuses Lääne-Euroopa filosoofia ajalukku» ülevaade k H.-G. Gadameri hermeneutikast. Järgnevatel aastatel on Gadameri loomingu tutvustamise eest Eestis hoolitsenud Andrus Tool ja Rainer Kattel.
1990. aastate lõpus tekkis isiklik kontakt Heidelbergis elanud Gadameriga ka Tartu sotsiaalteadlastel, professor Wolfgang Drechsleril ja tema õpilasel Rainer Kattelil.
Gadamer oli sel ajal juba 20. sajandi filosoofide seas omaette nähtus. Ta sünniaasta oli 1900, mis paljudele ta kaasaegsetele tähistas juba iseenesest viidet surematusele. Gadamer uinus ega ärganudki enam 13. märtsil 2002. a 103. eluaastal.
Filosoofi(line) elu
Hans-Georg Gadamer sündis 11. veebruaril 1900. a Marburgis teadlase perekonnas. Gadameri isa sai 1902. a Breslau (praegu Wrozlaw) ülikooli farmaatsiainstituudi direktoriks ja nii möödusid Hans-Georgi lapsepõlv, kooliaastad ja ka ülikoolistuudiumi algus selles linnas. 1919. a naasis Gadameri isa Marburgi ülikooli professoriks ja ka poeg jätkas õpinguid samas ülikoolis.
Marburgis sai noorele Gadamerile saatuslikuks kohtumine tuntud filosoofi Nicolai Hartmanniga (1882-1950). Tuntud filosoof Hartmann oli muuseas 1901-1902 olnud Tartu ülikooli üliõpilane. Kuid sellega Tartu ülikooliga sidemeid omanud meeste roll Gadameri elus veel ei lõpe.
Hartmann soovitas Gadameril õppida Paul Natorpi (1854-1924) juures, kes oli 19. sajandi lõpus isegi valitud Tartu ülikooli filosoofiaprofessoriks, kuid ei saanud siia tööle asuda Vene haridusministeeriumi tollase shovinistliku poliitika tõttu. Gadamer promoveerus 1923. a Platoni filosoofia uurimisega Natorpi ja Hartmanni juures. Filosoofiadoktor Gadamer otsis oma teed filosoofias. Ta kuulas Edmund Husserli ja Martin Heideggeri loenguid Freiburgis.
Heideggeri varjus
Heideggeril oli vähemalt inimesena väga tugev mõju Gadamerile. Pärast Heideggeri asumist Marburgi ülikooli filosoofiaprofessoriks see side tugevnes, kuid Heidegger tekitas oma mõtte intensiivsusega teatud kahtlusi Gadameris.
1949. a Gadamer lahkus Frankfurdist ja asus elama Heidelbergi ning õpetama sealses ülikoolis kuulsa Karl Jaspersi järeltulijana. Selle linnaga jäi ta seotuks kuni oma elu lõpuni. Tema kodu Heidelbergis Ziegelhauseni linnaosas oli paljudele filosoofidele ja eriti hermeneutika uurijatele üheks mekaks, kuhu tuldi oma mõtetes selgust ja kinnitust otsima.
Heidelbergi-aastatel avaldas Gadamer ka teda rahvusvaheliselt kõige enam tuntuks teinud raamatu «Tõde ja meetod» («Wahrheit und Methode», 1960), millega ta jäädvustas end filosoofia ajalukku.
Gadamer viis oma töödega hermeneutika arengut edasi, vastandades end ühelt poolt Schleiermacheri ja Dilthey traditsioonilisele hermeneutikale, teiselt poolt normatiivsele hermeneutikale (näiteks E. Bettis) ja lõi selle käigus uue ehk filosoofilise hermeneutika.
Euroopat vapustanud ülikoolirahutuste ajal (1968) Gadamer emeriteerus Heidelbergi ülikoolis ja asus seejärel juhtima Heidelbergi Teaduste Akadeemiat. Gadamer oli hea õpetaja. Teda tundnud inimesed iseloomustasid teda kui inimest, kel oli annet vestelda ja oma vestluspartnerit ka ära kuulata.
Raamatu koostaja, Tartu ülikooli õppejõud Andrus Tool väärib igati tunnustust. Ta on põhiliselt Gadameri teostest valiku tegemisel suutnud vältida piirdumist üksnes hermeneutika-alaste kirjutistega. Loodetavasti ilmub kunagi eesti keeles ka Gadameri põhiteos «Tõde ja meetod», millest peatükke võib leida kogumikus «Filosoofilise hermeneutika klassikat».
On tore, et raamatu avab Hans-Georg Gadameri enese-esitlus, mis aitab lugejat ja on heaks võtmeks kogu Gadameri loomingu mõistmisele. Omaette väärtuseks on ka Andrus Tooli saatesõna Gadameri-antoloogiale.
Eestlastele mõtlemiseks
Raamatus leiame me ka valiku Gadameri kreeka filosoofiale pühendatud töödest (näiteks «Kreeka filosoofia ja uusaegne mõtlemine)», mis Gadameri loomingi analüüsides on sageli unustatud.
Väga olulised Gadameri kui mõtleja mõistmiseks on ka tema ühiskonnateoreetilised esseed, mis samuti rõõmustaval kombel on leidnud oma koha valitud tekstide hulgas. Iseäranis tähelepanu väärivad esseed «Mis on praktika?» ja «Tuleviku plaanimisest»).
Hea valik Gadameri filosoofilisi tekste on eestlastele nüüd lugemiseks ja edasimõtlemiseks olemas. See peaks rahuldama neidki, kes arvavad, et filosoofia on eeskätt tekstid.
Peeter Järvelaid, professor
Rainer Kattel, politoloogiadoktor