Mustpeade Maja väikeses saalis mängis ka improvisaatorina ja dzhässmuusikuna tuntud pianist Tanel Joamets ulatusliku kava vene helilooja Aleksandr Skrjabini (1872-1915) klaverimuusikast.
Tanel Joametsa tuline klaveriõhtu Skrjabiniga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esituses oli tuld, tehnilist taset ja poeetilist veenvust. Kontsert oli nagu üks sügav hingetõmme. Seda kava oleks olnud põnev kuulata ka suure saali akustikas.
Skrjabini loomingut kujundas sajandivahetuse vene vaimuelu: müstilis-religioosne filosoofia ja dekadentlik poeesia; levivad idaõpetused ja ida ning läänt ühendav kodukootud segu madam Blavatskaja ideede näol.
Loovuse algus on isiksuses: Skrjabin kuulis helides värve ja nägi teisi maailmu. Tema muusikat toitsid tule, valguse- ja ekstaasikujundid. Tema unistus oli müsterioosne sünteetiline kunstiteos, mis ulatuks mõjutama inimese elutunnet.
Värvimuusika maailmad
Skrjabini muusika kese on harmooniakeel. Alguses riivab see koduse funktsionaalharmoonia piire, hiljem on iseseisva(te) kõlakompleksi- (de) arendus esikohal.
Need nagu oravarattas pöörlevad värvikad kõlakooslused tekitavad teatavat monotoonsust. Kõlaideede arenduses lahustuvad ka vormi piirjooned.
Tema kujundimaailmas peegelduvad justkui inimhinge erinevad temperatuurid: jahedad, tardunud kaemusekõlad; otsekui suletud ruumis rabelev tundepööris; tipphetkedel - metalsetes värvides, kogu klaveri kõlaruumi vallutavad väljasööstud.
Tanel Joametsa Skrjabini-esitus näitas suurt süvenemisvõimet ja tehnilist koormustaluvust (Skrjabini pulseerivad helitekstid on sõrmimurdvad).
Oli tunda, et pianist on ühte helimaailma jäägitult sisse elanud ja teab, mida ta tahab.
Kuulda oli läbimõeldud kõlatöötlus: erinevas teravus- astmes «matid» ja kirkad toonid vastamisi; mahlakas, kuid läbitöötatud muster. Tähelepanuväärne oli kontroll ka kulminatsioonihetkedel ja tiheda kõlapildi korral.
Pianist ei kasutanud ära romantilise kantileeni võimalusi või varasemates töödes vilksatavaid magusaid harmooniakäike. Tema sõrmelöök ulatus teravatest ja külmadest kõladest leebete ja isetuteni. Ajuti tundus kõla isegi liigkiretu, liigloobunud.
Dramaatiline kõnd noateral
Skrjabini teoste ajakulg on tasakaalutu. Kõikudes kaemuse ja ekstaasi vahel, seab see pianisti valikute ette: kas viselda kaasa või siduda. Joametsa esitus tõi esile järsud dramaatilised katkestused ja läks kartuseta kaasa mediteeriva või heitliku retoorikaga.
Mõnel hetkel näis, et uneleva kõla või viivitleva retoorika tõttu mõte muusikas katkeb ja teksti sidusus - teose terviku vundament - muutub olematuks.
Aga interpretatsioonis töötab üks metafüüsiline tegur: veenvus. Kui miski tundubki natukene vale või liialdatud, siis tervik võib ikkagi uskuma panna.
Tanel Joamets kõndis kõla- ja tempovalikutes ajuti noateral, aga parimatel hetkedel sai just sellest riskantsest kõndimisest esituse poeetiline rosin. Nii tulist ja pühendunud sisseelamist ühte autoristiili ei ole kontserdilavalt tükk aega kuulda olnud.
Evi Arujärv
muusikakriitik