Raske on kirjutada kellestki, keda sa ise tunned, ja nii kummaline kui see ka pole, on raske ka tema kirjutatut lugeda. Seda tehes liikusid mu mõtted pidevalt kümne aasta tagusesse aega, mil ma ise Tõnu Luige loengus istusin ja tema poolt räägitut hoolega kirja panna üritasin.
Rännak Heideggeri mõtlemise manu (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli tollal (nagu võibolla ka praegu) midagi üsna erakorralist - ükski teine kursus ei tekitanud tunnet, nagu oleks tegemist millegi nii väärtuslikuga, et tasuks üles kirjutada.
Kui rääkida üldse hariduse väärtusest, siis on see tänapäeval väärtustatud ikka kui vahend, instrument millegi nii- või naasuguse saavutamiseks. Tõnu Luige loengud olid suur erand, kuivõrd väärtus ei tähendanud nende puhul mitte instrumentaalset, vaid ikka kultuuriväärtust.
Mis on olev?
Selle, mis tal seekord plaanis on, ütleb autor ära juba oma esimese lausega: «Algav kõnelus on orienteeritud Martin Heideggeri olemisajaloolisest mõtlemisest».
Pikk teekond algab, nagu teekonnad üldiselt vist ikka, päris algusest - sellest, mis on. Täpsemalt kreeka filosoofia alg- või juhtküsimusest: «Mis on olev?»
Olev leiab omakorda täpsustamist kui «kõik see, mis inimesse puutuvasti on» (lk 17).
Teose aluseks on loengute lindistused, mis (vaatamata autori eessõnas väljendatud kartustele) teeb raamatu hõlpsamini jälgitavaks, kuna kõikvõimalike seletuste, eelduste jne andmisele on piisavalt tähelepanu pööratud, ja peale selle on siin «kõneldul» ka heale loengule üldiselt omane loogiline ülesehitus.
Heideggeri meelest on käesolev ajastu piiriteldav uusaja lõpu (kui täideviimise) algusena. Kui varem leidsid eriteadused oma fundamentaalse põhja filosoofias, siis kus lasub eriteaduste alus praegu?
Vastus: «Seesugune alus võib tulla vaid sellest, «mis on», ja see, mis tänapäeval on, on Heideggeri meelest teaduslik-tehniline maailm ja selle olemus» (lk 25).
Seoses eriteaduste iseseisvumisega räägib Heidegger metafüüsika lõpulejõudmisest.
Nüüd esitab ta oma olemisajaloolise mõtlemise põhihüpoteesi: «Kui filosoofia on metafüüsikana oma võimalused täide viinud, kas ei olnud sellele metafüüsikale eelsem üks niisugune esimene võimalus, mis ometi jäi võimalikkusena varjule, ja mida metafüüsika üldse tähele ei saanud panna. /--/ Heideggeri olemisajalooline mõtlemine taandubki iseeneses sellesse, et tuua sõnadesse see esimene võimalus.» (lk 29)
Kaevud olid veel avatud
Olles vastamisi seatud selle, võibolla kaelamurdvaima ülesandega, millega keegi eales metafüüsikasse sisenenud, pole tal seejuures toetuda muule (peale oma terava mõistuse muidugi), kui mõnedele fragmentidele ja kreeka keelele, «mille algse mõtlemise sõnad näitavad ka ise, mida nad lausuvad või mille kohta käivad. «Kreeklastele olid sõnade kaevud veel avatud,» nagu on kusagil öelnud Ernst Jünger.» (lk 30)
Seejärel liigutakse Heideggeri esimese suurteose «Olemine ja aeg» radadel, kus Heidegger teeb küsitavaks filosoofia piiritlemise maailmavaatena subjekti-objekti vahekorras.
Selle asemel «inimese enda eksistentsi mõistmine otsustab, mis on temale eksisteeriv maailm.» (lk 57)
Seda - inim-olu maailmas - märgitseb sõna Dasein. «Dasein leiab ennast maailmast eest /--/ ta on maailma heidetud.» (lk 75)
Olles nii (loodetavasti ja arvatavalt - algses kreekalikus mõttes) uuesti määratlenud olemise, teeb ta sama ajaga: «tõeline aeg on eeloleva (olnu) kui veel olemata olnu saamine käesolevaks. /--/ Algupärane avab ennast saatvalt jätkuvasti.» (lk 112)
See on olemisajaloolise mõtlemise sünd, ja edasi näitab Tõnu Luik, kuidas see Anaximandrose ja Herakleitose näitel seostub Kreeka algse mõtlemisega.
Erkki Luuk
kriitik