Viljandis Kilpkonna Galeriis saab vaadata Villem Ormissoni maalide näitust, kunstniku sünnist möödus 26. juulil 110 aastat. Tegemist on valikuga, mis on tehtud väljaspool muuseume asuvaist töödest.
Viljandi tähistab Ormissoni juubelit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ormissoni looming on alati pakkunud naudisklevat värvi- ja helget elurõõmu. Ta kuulub meie kunstnike teise põlvkonda – kümmekond aastat noorem Nikolai Triigist, Konrad Mägist, Jaan Koortist. Tema pildid polnud eriliselt avangardsed nagu Vabbe või Akkbergi omad, kuid sellistena laiemale vaatajaskonnale arusaadavamad ja armastatumadki. Tänu sellele on ta aga kunstikäsitlustes ehk jäänud teiste varju. 1940. aastatel mõisteti tema «ohtlikkust» kiiresti – siis juba elust lahkunud Ormissoni näitus oli üks esimesi, mis 1948. aastal Tartu Kunstimuuseumis keelati.
Õpetas pallaslasi
Ormisson õppis kunsti põhiliselt Riias, kus omandas suurepärase õhu ja vee väreluse kujutamisoskuse, milles ta eluajal jäi eesti kunstis ületamatuks. 1926. aastast oli ta Pallases joonistus- ja maaliõpetaja. Enamik meie 1930ndatel kunsti astunud tipptegijaist on oma maalialgõpetuse saanud Ormissonilt. Kaasaegsed mäletavad teda kui väga meeldivat, ääretult tagasihoidlikku inimest, kes oskas nakatavalt naerda. Temas oli parasjagu boheemlast ja härrasmeest, pea kunagi polevat ta kõnelenud oma töödest ega mingitest probleemidest, rääkimata kunstiprobleemidest. Ormissoni maalidest on säilinud pisut üle poolesaja, kuid loonud on ta neid kindlasti üle saja, lisaks akvarellid.
Paralleelid Mäega
1920. aastate ohtlikult värvirõõmsad natüürmordid – piibud ja lilled, idamaised vaibad, saladuslikud interjöörid, suurepärase värvimeelega kokkuseatud punased, oranžid, kollased ja sinised toonid näitavad üksmeelt Matisse’i ja Cezanne’ga. Eestlastest seostub Ormissoni varaseim looming ehk kõige rohkem Mägiga. 1930ndatel maalis ta rohkem impressionistlikke maastikke, milles erilisel kohal on talvised Tartu vaated täis rahu ja lõputult langevat lund. Hilise loomingu tippsaavutuseks on 1939 valminud 3x5 meetrit suur pannoo, mis asus enne sõda Vanemuises ja mida praegu saab taas teatri jalutussaalis näha. See viimane töö kurnas ta väga ära. Esimene kokkuvarisemine tuli 1941. aasta algul. Parasjagu käis suurejooneline ettevalmistus Eesti kunsti dekaadiks Moskvas. Kõik juhtivad kunstnikud said tellimuse, Ormisson aga mitte. Esimesest kriisist saadi haiglas jagu. Nädalapäevad pärast haiglast kojutulekut hüppas ta aknast alla. Kogu Ormissoni säilinud loomingut saab vaadata septembris teatris Ugala.
Reet Mark,
kunstiajaloolane