Raamatuharulduste kogumise kulukas, kuid õilis missioon

Eile avati Akadeemilises Raamatukogus haruldaste raamatute näitus majandusteadlase, kauaaegse TTÜ õppejõu, Eesti ühe juhtivama bibliofiili Kostel Gerndorfi kogust.

4. septembrini avatud ligi kahesaja raamatuharulduse väljapanek kujutab endast omapärast kokkuvõtet Kostel Gerndorfi kolmekümneaastasest kogumistööst. «See on minu ligi kümne tuhande bibliofiilse trükise absoluutne tipp,» kommenteerib Gerndorf teoks saanud näitust.

Kostel Gerndorf, kust ja kuidas sai alguse teie nüüd juba missiooniks kujunenud harrastus?

Kes see täpset algust oskab öelda, aga see jääb kusagile ülikooliaega. Ülikooli lõpetasin 1969, pärast seda hakkasin raha teenima ja sain seetõttu ka valikuliselt juba raamatuid osta.

Kes teile süstis lugemishuvi?

Tol ajal, kui meie noored olime, siis loeti üldse rohkem. Lugemiskirg polnud midagi haruldast, sellega ei saanud edvistada. Kõik lugesid, mida kätte said. Eks see oli minugagi nii. Teismelise-eas hakkas aga tekkima huvi iseäranis ajaloolise kirjanduse vastu. Ja seesuguste raamatute vastu, mida avalikult osta ei saanud, nagu näiteks Vabadussõja-ainelised raamatud jne.

Algul oligi see huvi puhtsisuline, mitte aga raamatu raskestihangitavus. Aegapidi sai see osa läbi loetud. Ja siis hakkas mu tähelepanu köitma juba eeskätt raamatu bibliofiilne väärtus.

Nüüd pean tunnistama, et ma juba ammu ei jõua kogutud ühikuid läbi lugeda ja hindan neid bibliofiilsuse aspektist.

Kui suureks hindate oma kogu, millest näitusel on väljas selle n-ö kõige haruldasem osa?

Tundub võibolla naljakas öelda, et ma ei tea, aga tõepoolest see niimoodi on. Oma raamatukogu suurust ma täpselt hinnata ei oska. Bibliofiilne osa, st raamatud, mida olen bibliofiilses mõttes kogunud ja millel on teatud vanus või muud bibliofiilsuse tunnused - neid raamatuid ja muid trükiseid on kusagil üheksa-kümme tuhat.

Lisaks muidugi tavaline, nõukogude inimese raamatukogu, mis meil kõigil kodus oli.

Kas haruldaste raamatute kogumine on teil juba veres, mis tähendab, et igal ajal ja igas kohas püüate üles otsida mõne antikvariaadi või kolleegi, et oma kogu täiendada?

Seda ma küll lubada ei saa, et ma iga päev oma harrastusele end pühendada saan. Aga see on kujunenud nüüd nii, et on tekkinud lai tutvusringkond, kes pakub ja vahendab informatsiooni. Vanasti sai küll vähemalt kaks korda nädalas Tallinna antikvariaadid läbi kammitud. Nüüd ei tee ma seda enam nii tihti. Ja antikvariaadiomanikud helistavad juba ka ise, kui neile mõni raamatuharuldus laekub.

Üldse pean ütlema, et bibliofiiliaga ma ei tegele enam nii intensiivselt. See näitus on omamoodi kokkuvõte või kroon kolmekümneaastasele kogumisele. Mis uudise väärtust omab, selle saan teada bibliofiilide kokkutulekutelt või ostan oksjonitelt.

Kas bibliofiilial on üldse perspektiivi elektroonilisel ajastul, mil raamat on paljuski oma tähenduse kaotanud, mis tal oli kas või veel kümmekonna aasta eest?

Ma ei oska öelda, milline on raamatu tulevik. Bibliofiilseks muutuvad aga kindlasti kõik raamatud, mis tänini trükitud. Bibliofiilseks muutub mingil hetkel iga trükis. See on ainult aja küsimus. Ja selles mõttes on bibliofiilial perspektiivi. Räägitakse küll ka seda, et kaasaegne raamat ei pidavat hästi ajahambale vastu, paber olevat selleks liiga kehv isegi väga häid hoiutingimusi silmas pidades.

Eestis on aga bibliofiilial hea väljavaade selles mõttes, et Eesti trükiste kohta on kuni 1917. aastani kataloogid olemas, nii et raamatuid saaks lausa kataloogi järgi koguda. Pealegi on kirjanduse maht nii väike, et see on hoomatav.

Samal ajal on neid raamatuid liikvel, nii et kui mingile kogumisnishile keskenduda, siis on võimalik kindlasti aeg-ajalt kogumisrõõmu tunda. Pole niimoodi, et asi jääb kinni ja üldse kuskile edasi ei liigu.

Rõhutaksin veel üht asja. Minu arvates on Eestis bibliofiile väga väheks jäänud. Need, kes koguksid raamatuid ja kes nõukogude ajal sellega tegelesid, on eakaks saanud ja paljudel pole ka enam rahalisi võimalusi selleks. Seetõttu ei väsi ma propageerimast seda vaimselt väga rikastavat harrastust. Igal erialainimesel võiks olla oma valdkonna ajalugu peegeldav raamatukogu.

Rahast juttu olles, mitu maja või autot on teie raamatukogu alla läinud?

Mul on olnud see õnn, et ma ei ole pidanud paljust loobuma rahapuudusel. Mõne trükise eest olen pidanud küll ostuhetkel palju välja andma, aga järele mõeldes on hea meel, et asi sai ära ostetud, sest odavamalt poleks niikuinii seda või teist trükist saanud.

Mis aga on mu kogu väärtus, see on tänapäeval nõudmise ja pakkumise küsimus. Ma pole endale seda rahalises mõttes väärtustanud. Ja tean, et Eestis polegi niisugust maksjat, kes selle kogu võiks üles osta.

Igal juhul on selge, et tulevased bibliofiilid Eestis seda raamatukogu enam kokku ei korja.