Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna William Shakespeare'i looming kuulub kultuuripärandina igale britile, siis dispuut, kuidas uuendada Shakespeare'i lavastamist, kaasab britte rohkem kui môni muu teema. Suvine hooaeg Globe Theatre'is näitab, kui tähtis on Shakespeare'i keelest kinnipidamine, et originaalis sisalduvat ülierootilist atmosfääri luua. Royal Shakespeare Company plaanis on oma filmistuudio rajamine.
Maist kuni septembrini kestab Shakespeare’i traditsioone järgivas, Thamesi lôunakaldal asuvas Globe Theatre’is suvehooaeg. Tänapäeva arhitektide poolt ellukutsutud Elizabeth I-aegne teater annab publikule aimu sellest Globe’ist, kus William Shakespeare 16.saj.lôpus - 17.saj.alguses näitlejana töötas, ning kus lavastati kogu tema looming. Globe Theatre’i selle hooaja mängukavas on Shakespeare’i “Kaheteistkümnes öö” ja “Suveöö unenägu”. Lavastusetes näidatakse seda, kuidas erootiline armastus môjustab üksikhinge, aga ka suuremate gruppide meeleolu, vastuvôtlikkust ja teovôimet. Lavastaja Mike Alders väidab, et erootika sissetoomine Shakespeare’i lavastustesse pole tegelikult midagi uut. Elizabeth I-aegne teatrietendus on tänapäevasele filosoofilisele klassikaarmastajale täiesti sündsusetu nähtus. Selle unustamist taotleti juba mônikümmend aastat pärast Shakespeare’i surma, kui tollase puritaanliku valitsuse korraldusel kôik teatrid Inglismaal suleti. Shakespeare’i teksti suhtub Alders aukartuse ja imetlusega. Ta väidab, et teksti suhtes saab näitleja lubada enesele vabadusi vaid siis, kui ta on Shakespeare’i keele kui muusikamängimise täielikult omandanud. Alles siis, kui struktuur ja rütm on omased kui igapäevane keel, vôib Shakespeare’i teksti improvisatsiooniga vapustavat dzhässefekti saavutada. Alders kardab aga, et kuna suur osa kaasaegsest kirjandusest - rääkimata televisioonist ja kinost - on üles ehitatud pôhimôttel, et alltekst on tähtsam kui sônad ise, siis valitseb suur oht, et Shakespeare’i erakordset keelt hakatakse hoolimatult tänapäva-inimesele suupärasemaks tegema. Teiseks keskseks Shakespeare’i loomingulise pärandi hoidjaks ja kaasajastajaks on olnud Royal Shakespeare Company. Teatritrupp on äsja saanud uue juhi, ning Michael Boyd on pealinlasi meeldivalt üllatanud sellega, et trupp kavatseb Stratford-upon-Avoni kôrval taas ka Londonis tegutsema hakata. Küll on aga hämmingut tekitanud Boydi kavatsus luua Stratford-upon-Avonis filmistuudio. Boyd on veendunud, et Royal Shakespeare’i Company on ühelt poolt ajast maha jäänud ja teiselt poolt ülekiidetud. Ta arvab, et teater tômbaks kuulsusi, kui neil oleks vôimalik ka filmis mängida. Boydki on veendunud, et seks on puritaanlike aegade jooksul Shakespeare’i lavastustest välja tôrjutud. Ta ei väsi rôhutamast, et tahab teatrisse ja filmi erakordselt seksikaid näitlejaid. Boyd loodab, et näitlejad nagu Nicole Kidman huvituvad tema riskiga seotud filmiprojektist. Need, kes Boydi filmiprojekti edukuses kahtlevad, arvavad, et seksi ja erootika vôib muidugi filmivariandis täiuslikult sisse tuua, ent mis saab ülejäänud Shakespeare’ist Veel meenutavad nad Boydile, et seni on enamik Shakespeare’i filmidest maailmale märkamatuks jäänud. Erakordse menu osaliseks on saanud vaid Lawrence Olivier’ Henry V ja Roman Polanski Macbeth - aga jah, ka Baz Luhrmanni Romeo ja Juliet Leonardo DiCaprioga peaosas.