Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2216427t1h04cf.jpg)
Kolmkümmend aastat tagasi 10. augustil lõpetas ansambel Genesis Londonis ühe oma tähelepanuväärseima plaadi «Foxtrot» salvestamise. Terve albumi teise poole võttis enda alla paarikümneminutiline oopus «Supper’s Ready», mida intellektuaalse rockmuusika kuldajastu austajad sageli peavad selle perioodi tähelepanuväärseimaks saavutuseks.
Tollal 22-aastane Peter Gabriel sai maha unenäolikult ja ilmutuslikult segase ning samal ajal ka kontseptuaalse, apokalüptilist sõnumit kandva tekstiga. Muusika, mis moodustas oopusele justnagu reaalselt tajutava kehandi, järgis kõiki tollase intellektuaalse rockmuusika kaanoneid.
Läinud laupäeval kõlas «Supper’s Ready» ööpimeduses ühel väikesel metsast ümbritsetud laval Hiiumaal. Seda, kuidas Indrek Patte ja ansambel Linnu Tee sooritavad siirast aupaklikku kummardust oma minevikuelamuste suunas, vaatas-kuulas tardunult umbes paarsada inimest.
Küllap oli paljudele neist tuttav see tunne, mis haruldasil hetkil saadakse kogu eluks vaimseid impulsse jagavast muusikaelamusest.
Kui helid vaibusid ja tänulik aplauski läbi sai, röögatas keegi ootamatult: «Nüüd võib minna rahuliku südamega surema.» Mees haaras õllepudeli ja lahkus lavaesiselt pimedusse. Mõned kõhistasid vaikselt naerda, teised vaikisid. Mõtle, mida tahad.
Kuri Proge oli selle ürituse nimi, kus aastaid varjusurmas viibinud Linnu Tee esines.
Nad polnud sellel pisikesel, pigem tantsuplatsile sarnaneval laval tol pikal õhtul kaugeltki ainsad musitseerijad. Kaheksast ansamblist saanuks kokku pisikese festivali, ent seda see üritus ei taotlenud.
Kuri Proge oli kokkutulek, nädalalõpulaager, ühe peaaegu märkamatuks jääva subkultuuri enesetõestuse akt.
Muusikud polnud esinejad, vaid ürituses osalejad, neid ühendas kuulajatega kuuluvus sarnasesse muusikausku, kui seda nii võib nimetada.
Peidetud subkultuur
«Proge» on suupärastatud mõiste tähistamaks seda, mida mõned aastakümned tagasi hõlmati ingliskeelse väljendiga progressive rock.
See oli muusikanähtus, kuhu kuulusid oma tegevuse algusaastatel niisugused grupid nagu Pink Floyd, Yes, Genesis, King Crimson, Jethro Tull ja veel terve pikk rida teisi vaimsusele ja mõtteenergiale rõhku panevaid rockikuulsusi.
Umbes kolmkümmend aastat tagasi oli tegemist rockmuusika peavoolu kuuluva nähtusega. Nende ansamblite plaadid jõudsid edetabelite tippu, maailma metropolide kõige suuremaid kontserdisaale müüdi välja tundidega, publikut loetleti miljonites.
Kuid 70ndate teisel poolel suurele areenile jõudnud vaim hääbus, tekkis võõrandumine ja suureks paisunud väline klants hakkas ületama mõtteimpulsse. Pink Floydist sai sõimusõna, mille oma T-särgile kirjutas punkar John Lydon ansamblist Sex Pistols. Moeratas tegi pöörde ja proge taandus kõrvalradadele. Ka Eestis, kus Väntorel, Ruja, Mess ja veel mõned grupid olid märgi maha pannud.
Idee intellektuaalsete püüdlustega rockmuusikast, mille mõjuväljad mõeldud toimima ülalpool kaela paiknevates piirkondades, aga jäi. Nii nagu püsis läbi põlvkondade vahetumise visalt usk, et ka rockmuusikaga on võimalik saavutada kunstilist loomingulist tulemust ning väljendada midagi suur ja hõlmavat.
Kui möödunud aastal esines Tallinnas ansambel Yes, üks progerocki saurusi, kogunes neid vaatama oma kuus tuhat inimest. Nende seas oli kindlasti ka hulk n-ö teadlikku elementi, kes ei tulnud lihtsalt ühe kuulsa nime peale, vaid saama kinnitust plaatidelt kogetule - sellele, mis tõenäoselt paljudele neist oli aastate vältel lisanud elule sisukust ja mõtetele haaret.
Need igas vanuses inimesed moodustavadki praegu ühe väheorganiseerunud ja allasurutud subkultuuri, mille tegelikku suurust ja potentsiaali on raske hinnata.
Proge pole enam serva peal
Olid kunagi meilgi progeteemalised raadiosaated siin ja seal kanalis, oli saatejuhte, kes hoolisid veidi rohkem kui muusika «kuulajasõbralikkuse» piir seda lubanuks, oli nähtust respekteeriv hoiak ajakirjanduses ja oli veidi rohkem mõtleva inimese kontserte.
Aga mida aeg edasi, seda vähem seda juhtub, sest orientatsioon keskmisele kuulajale-vaatajale-lugejale sikutab latti allapoole. Ühisosa, mida üritatakse tabada, asub samuti kusagil all - mida madalamale kaelast, seda rohkem näib seda olevat.
Proge-usk kätkeb praegu ebapopulaarset veendumust, et oluline asub pea piirkonnas. Just see ühendas Kuri Progele saabunud rahvast, seda meeldivat ja sõbralikku seltskonda arvatavasti kõige rohkem.
Musitseerijate seas oli nii noori proge poole üritajaid kui ka vanu legende. Näiteks mängis neli ääretult sümpaatse fiilinguga lugu maha üllatusesineja, ansambel Meie, mis sooritas oma tegusid umbes kolmkümmend aastat tagasi.
Põgusa naasmise tegi Igor Garshneki ja Tiit Aunaste projektiks kahanenud Data; Linnu Teest oli juba juttu; viis kitarripala mängis Jaanus Nõgisto.
Uuest lainest olid esindatud Soft Machine’i laadis improvisatsioone viljelev Phlox, muljet- avaldava veenvusega mänginud Megan Quartet, Beggars Farm ja Luarvik Luarviku ühe reinkarnatsioonina esinenud Edasi, mis koosnes klahvpillimängija Mihkel Kleisist ja kitarrist Tarvo-Kaspar Toomest.
Kokkutulnute seas valitses rahulolu sisukast nädalavahetusest ja arutleti naljatledes, kas mitte ei peaks järgmisel aastal kavas olnud saapaheitmise asemel olema midagi musikaalsemat, näiteks kitarri- või plaadiloopimise võistlus.
Kokkutuleku korraldanud Artur Siim, kes muusikafännide siseringis teada mees juba TPI Rockiklubi aegadest, jäi järgmisest korrast rääkides küll põiklevaks, kuid temagi ei välistanud, et Hiiumaal Kuri külas toimuv Kuri Proge võib toimuda ka järgmisel aastal.
Mine tea, kuhu ratas selleks ajaks on pöördunud. Igatahes kleebitakse Inglismaal popansamblile Radiohead praegu kangekaelselt proge silti külge. See sõna ei ole enam serva peal.