Evald Okas on üks nendest eesti kunstnikest, keda teavad kõik. Selles ei ole ka midagi imekspandavat – tema loomingulise elu algus ulatub enam kui seitsmekümne aasta taha, veel sellesse müütilisse aega, kui presidendiks oli Konstantin Päts.
Vanameistri soojad mälestused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle aja vältel on vaheldunud riigikorrad, kuid kunstnikuna par exellance on Okas igal ajal olnud nõutav ning soositud, seda nii võimude kui kunstipubliku poolt. Pika elu sisse mahub palju, imetlusväärne on aga 94-aastase säilinud töötahe ja -võime.
Alles see oli, kui ilmus mahukas raamat kunstnikust («Evald Okas». Koost. Jüri Okas, Mari Roosvalt. Tallinn, 2009). Sellegi puhul on tagantjärele selge, et kuidas sa teost kokku ka ei pane, Okase kogu looming jääb ikka hõlmamata.
Nüüd siis äsja esilinastunud filmist. Ilmselt on filmi režissöör Tõnu Virve ja stsenarist
Juta Kivimäe lähenenud teemale selgepiiriliselt kunstnikukeskselt, st peaaegu ainuke, kes filmis sõna saab, on Evald Okas ise. Seetõttu tuleks filmi vaadates arvestada ka sellega, et tegemist on omamoodi retrospektiivse tööga, mis on selgelt suunatud publikule.
Evald Okas on oma pika elu jooksul andnud palju intervjuusid, tal on aastakümnete jooksul välja kujunenud üsna selge kuvand oma elatud elust, sellest, mida ta avalikkusele räägib ja mida mitte. Tegelikult on selline lähenemisviis olnud filmi tegijatele ehk optimaalne, kuna kõrvaltvaatajate hinnangud kunstniku töödele, nende meenutused temast oleksid filmi teinud ehk veelgi haralisemaks ning raskemini jälgitavaks.
Film algab sellega, kuidas Okas tuleb Merivälja hooldekodust Vabaduse galeriisse üles panema oma näitust «Taastulek» (see avati 7. jaanuaril 2008), ning lõpeb varasemate tööde väljapaneku avamisega omanimelises muuseumis Haapsalus sama aasta suvel. Vahepeale mahuvad külaskäik endisesse koju, ateljeesse, Kumusse, Estonia teatrisse jne.
Kõike seda saadavad kunstniku meenutused, põiked möödunud aastakümnetesse – lapsepõlve, kooliaega, kohtumine oma abikaasa Mariaga jne.Tagasivaadete tonaalsus on erinev: siin on põgusalt juttu sõjakoledustest, mis toovad jutustajale endale pisara silma, soojust, kui ta räägib abikaasast, hoomatavat kurbust, kui ta viibib endises kodus ja ateljees. (Okas: «Tegelikult tahaksin olla küll kodus ateljees, võtaksin mõne suure töö veel käsile.»)
Kuid meenutuste kõrvalt tuleb joonistub selgelt välja ka Okase arusaam kunstnikuks olemisest: tuleb lihtsalt teha, mitte oodata, millal vaim peale tuleb. Ja eks seda ole paljud kuulnud, et vaevalt on päeva, mil vanameister praegugi pliiatsit kätte ei võta... Ka suhtumine kaasaegsetesse kuraatoritesse on tal üheselt paika pandud: kunstnik teeb kõik ise, teeb pildid, paneb need näitusele, «mitte mingisugune kuraator, kes ei tea midagi». Aga kunsti (olgu see siis kas või Maarjamäe lossis asuv pannoo) tegi ta huvi pärast, ehkki ka tellimustöid, sest maja oli vaja ehitada jne.
Filmis näidatakse sadu Okase erinevas tehnikas teostatud töid. Neid on muidugi sellises kaleidoskoopilises vahelduvuses raske põhjalikult vaadata, aga eks need olegi mõeldud rohkem fooniks kunstniku jutule; film ei olegi ju selleks, et kunstniku töid reprodutseerida.
Piltide valiku põhjendatus jääb kõrvalseisjale alati veidi saladuseks – sellise loomingu mahu juures, nagu see Okasel on, oleks teiste tegijate valik olnud kindlasti veidi teistsugune.
Sümpaatne on küll see, et siin näidatakse töid (Estonia laemaal, Balti jaama pannoo jne), mida ülal nimetatud raamatusse ei pandud. Ja veel: kui Okas räägib koos Valerian Loiguga tehtud maalist, kus nad teineteist sõdurikiivrites kujutasid, siis oleks olnud sobilik ka seda näidata – ehkki kunstnik ise ütleb, et see jäi Venemaale, on see 1942. aastal valminud töö kunstimuuseumis olemas «Kaksikportree» nime alla.
Suurepäraseks leiuks on filmi tegijatele olnud Okaste perekonnaarhiivist pärit amatöörfilmid, mis suurel määral elavdavad varasemaid ametlikke dokumentaalkaadreid, ning ka perekonnaalbumist pärit fotode jada.
Arvan, et kui filmi autorite eesmärgiks oli tuua vaatajate ette Evald Okasest soe ja sümpaatne film, siis on see neil ka õnnestunud. Vanameistri mälestused just seda ongi.
Dokfilm
«Evald Okas»
58 min
Režissöör Tõnu Virve
Stsenarist Juta Kivimäe
Freyja Film OÜ