Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
22.augustil saab 100-aastaseks filmiajaloo üks vastuolulisemaid ja ka veel täna kriitikat tekitav filmirezhissöör Leni Riefenstahl. Hitleri lähedase isikuna sai see naine kuulsaks oma olümpiamängude-filmiga. Pärast sõda pidi ta vaikima, aga veel 90-aastasena tekitas ta uuesti maailma huvi oma Aafrika-fotodega. Nüüd, sajanda sünnipäeva eel, ähvardab teda kohtuasi vanade pattude pärast.
Kui Leni Riefenstahli nimi Saksamaal kõva häälega välja hüüda, siis peaks rahvas kahte leeri paiskuma, aga mitte nii nagu Marlene Dietrichi puhul, vaid vastupidi. Rieffenstahli nime nimetatakse ühe hingetõmbega koos Hitleri, Goebbelsi ja teiste natsisuurustega, kellele ta jäi lõpuni truuks. Niisiis on sakslastel 20-ndal sajandil olnud vähemalt kaks väga kanget naist. Ja see, et Leni Riefenstahl nüüd 22-sel augustil 100-aastaseks saab, ei näi olevat avalikus hoiakus suurt midagi muutnud. Põlguse näitajad söandavad seda teha avalikult, pooldajad aga – ja neid on täna ehk natuke rohkem kui mullu – on Rieffenstahli sädeme vaikselt, aga alati elus hoidnud. 36-ndal aastal Berliini olumpiamängudel, kus meie Kristjan Palusalu 2 kuldmedalit võitis, ei olnud see mitte säde, vaid võimas leek. Suur diktaator esines maailma ees kaks nädalat kui õnneliku rahva liberaalne riigipea. Ja tema lähedane filmirezhissöör Leni Riefenstahl tegi olümpiamängudest filmi. Ning see film tegi filmiajalugu: Treenitud ja täiusliku inimkeha ilu, vaim kõrgustesse püüdlemas, antiikne ülevus ja enneolematud, võimsad kaameravõtted, uus nägemine, kõrgeim inimrass... Rass muidugi – oli saksa oma. Aga sellegipoolest: Riefenstahli, nagu hiljem öeldi – natsi-esteetika - tegi kooli ka Hollywoodis ja selle järel mujalgi maailmas. Tehtud kahes olümpiafilmis esmakordselt kasutatud võtted: aegluup, kõrgelt tornist tehtud või veealused võtted, suured panoraamid ja palju muud – on tänaseni kasutusel. Paar aastat enne olümpiat – nagu juubilar hiljuti meenutas – olla ameeriklased tema Hitleri-parteipäevafilmi oma aja parimaks dokumentaalfilmiks kuulutanud. Ameerikas ei ole teda unustatud tänaseni: just praegu teeb Hollywoodi staar Jody Foster filmi Rieffenstahli elust, Berliini külje all Babelsbergis, sealsamas, kus Lenigi omal ajal oma filme tegi. Olümpiafilmiga oli saksa kunst justkui korraga kõigist üle, ja seda sädet ongi vaiksed pooldajad aastakümneid ülal hoidnud. Pärast sõda sunniti Hitleri külje all ilmateinud naine vaikima. Kummalisel kombel tohtis näiteks enamus Hitleri-aegseid kohtunikke rahulikult edasi töötada. Aga kummalisel on ka, et vist ainult mõni filmiajaloolane räägib, et Olümpia-filmi tegemisel oli 44 kaamerameest, kellest kuus olid enamuse neist revolutsioonilistest kaameravõtetest välja mõtlesid ja pildid teoks tegid. Vastuoluliseks filmilegendiks saanud Leni Riefenstahl elab Saksamaa rikaste ühes lemmikkohas, Baieris Starnbergi järve ääres ja valmistub üsna rahulikult oma 100-ndaks juubeliks. Üsna, aga mitte päris. Sest möödunud nädalal otsustas Kölni Mustlaste Selts Rieffenstahli kohtusse kaevata. Põhjuseks väited, et 1940-ndal aastal ühte filmi tehes kasutas rezhissöör sadat koonduslaagris olnud mustlast ja saatis nad pärast filmivõtteid jälle laagrisse tagasi, kus paljud neist siis tapeti. Kohtuasjast saame võib-olla edaspidi kuulda, aga enne seda, oma 100-nda juubeli puhul, laseb Leni Riefenstahl välja oma uue filmi, esimese 1954-ndast aastast saadik. Selle filmi kõik võtted on tehtud mitmes maailmameres vee all.