Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Euroopa kunst kahel pool Alpi mäestikku

Kirjastus Kunst on valinud sarjaga «Raamatukogu» hea taktika, pakkudes kirjandust, mis eeldab veidi nõudlikumat lugejat kui nõretavad ilukirjanduslikud bestsellerid kannatavate ja tunnustamata kunstnike elust.

Paul Smithi «Impressionism» ja Michael Camille’i «Gooti kunst» on selgelt ja ülevaatlikult kirjutatud kunstiajaloolised uurimused, mida on hea lugeda nii inimestel, kel puudub kunstiajalooline haridus, kui ka oma ala spetsialistidel. Juba olen märganud, et kolleegide artiklites viidatakse neile raamatutele.

Kindlasti on antud raamatu autoril, Massachusettsi ülikooli professoril märksa põhjalikumaid käsitlusi põhjapoolsest renessansist. Olid muide ajad, mil Tartu Ülikoolis luges Sten Karling tervelt kaks semestrit loengutsüklit prantsuse renessansist.

Kuid tasub ka meie tänastel kunstiloolastel õppust võtta Craig Harbisonist, kes on võtnud vaevaks tõsiteaduslike uurimuste kõrval üllitada ka nõudlikul tasemel raamatu laiemale lugejaskonnale.

Laiem mõiste

On tõsiasi, et kunstiajaloos on kaks renessanssi, mida lahutavad nii geograafiliselt kui kultuuriliselt Alpid. Siin põrkuvad kokku renessanss ja hilisgootika, ladina ja germaani vaim. Eestis on olnud juba mitmeid belgia kunsti näitusi, kus on kultuurshovinistlikult rõhutatud, et vallooni kunst on ladina kultuuri kõige põhjapoolsem ilming.

Nii peab Craig Harbison oma raamatu juba sissejuhatuses õigustama «renessansi» mõiste laiendamist põhja suunas, vältimaks sealsele kunstile omistatud «hilisgootikat», samal ajal mil Itaalias õitses kõrgrenessanss.

Tegelikult on see asjata õigustus, sest olen märganud, et inimeste maitse jaguneb kaheks: ühtedele meeldib klassikaline lõunapoolne renessanss eesotsas kultusmaali «Mona Lisaga», teistele jällegi põhjapoolne kunst, mis lineaarse kunstiprogressi mudeli järgi oli mahajäänum.

Kuid olen samuti märganud, et rafineeritum maitse eelistab Leonardole või Raffaelile just nimelt selliseid kunstnikke nagu Hieronymus Bosch, Jan van Eyck või Matthias Grünewald. Rääkimata sellest, et põhjapoolne renessanss on ka meie kultuuriareaal.

Internatsionaalne gootika

Craig Harbison viitab, et põhjapoolse renessansi mõiste «ignoreerib meelega» Skandinaaviat, Venemaad, Poolat, Böömimaad ja Balkanimaid (lk 8). Toimetaja Tiiu Viirand pole pidanud vastu ja on lisanud toimetaja märkusena, et «tähelepanuta on jäänud ka Baltimaad oma renessansinähtustega».

Ja õieti tegi, sest eelkõige nn internatsionaalne gootika 14.-15. sajandil jõudis mõju avaldada ka meil. Internatsionaalne gootika on üldse üks kummaline fenomen, mis oli ühtepidi gootikas, teistpidi renessansis.

Harbisoni raamat on rikas kunstiteadusliku metodoloogia poolest: siit võib leida põhjalikku kronoloogiat, tundlikku stiilikäsitlust ja ajastu sotsioloogilist tausta kuni seksuaalsuseni välja.

Mitme põlvkonna kunstiteadlaste krestomaatiliseks uurimuseks antud teemal on olnud Viini koolkonna järeltulija Otto Beneschi raamat. Oleks muidugi võinud tõlkida ka selle, kuid Harbisoni kasuks kõneleb see, et siit leiab uuemaid käsitlusi hoopis allaneelatavamas vormis.

Ants Juske
kunstikriitik

Tagasi üles
Back