Siiani me teadsime, et 1905. aasta sündmuste ainetel on eesti kunstis loodud kaks tähelepanuväärset teost: Anton Hansen Tammsaare romaani «Tõde ja õigus» III osa ja Mark Soosaare film «Jõulud Vigalas».
Saksakeelne romaan räägib meie ajaloost
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd selgub, et on olemas veel kolmas, Edzard Schaperi romaan «Timukas», mis on ilmunud juba 1941. aastal, kuid mis eesti lugejale sai kättesaadavaks alles äsja.
Formaalselt pole Schaperi romaani näol küll tegemist eesti kirjandusega: Schaper oli sakslane ja kirjutas saksa keeles. Ta polnud isegi baltisakslane sõna klassikalises tähenduses: Schaper kolis Eestisse alles 1930. aastal, seoses abiellumisega, ja jäi siia 1940. aasta augustini, mil lahkus vabatahtlikuna Soome sõtta.
Kuid kas keel on tõesti ainus tunnus, mille põhjal määratleda ühe või teise teose kuuluvust? Kas pole vähemalt sama oluline romaani ainestik: missuguse maa ja rahva saatusest raamat kõneleb? Selles mõttes on Schaperi romaan kõige ehtsam eesti kirjandus.
Mida teha mässajatega?
«Timuka» tegevus toimub üpris lühikese ajavahemiku jooksul, 1905. aasta detsembrist kuni 1906. aasta juulini, mässust haaratud Liivimaa kubermangus (kirjelduste järgi otsustades praegusel Lõuna-Pärnumaal), kuhu karistussalga eesotsas saadetakse korda majja lööma romaani peategelane, venestunud baltisakslane krahv von Ovelacker. Saatuse (ja autori) tahtel on ekspeditsiooni sihtpunktiks mõis, mille omanikud on Ovelackeri kaugelt sugulased.
Kohale saabudes selgub, et mässajad on nad tapnud. Vahistanud kahtlusalused ja toimetanud nad maakonnalinna, mõistnud seal kurjategijate üle kohut oma mõistuse ja südametunnistuse järgi, hukanud ühed ja saatnud teised Siberisse, kuuleb Ovelacker kohalikult notarilt, et testamendi järgi pärib peremeheta jäänud mõisa tema.
Ja ta lähebki erru ning asub elama paika, kus kõik, ja eriti üks taluperemees, kelle pojad isa arvates mõisteti süüdi ülekohtuselt, vihkavad teda ja nimetavad tagaselja «timukaks».
Selline on romaani oma aja kohta üpris moodne, teravdatud psühholoogiline kollisioon. Kuid Schaper ei piirdu individuaalpsühholoogilise analüüsiga, vaid loob sellele lisaks põhjaliku, realistliku pildi toonasest olukorrast Eestimaa ja Liivimaa kubermangudes, nagu tema seda mõistis. Neli ajaloolist jõudu, Vene keskvõim, baltisaksa provintsivõim, eesti ja läti patrioodid ning kommunistid ja sotsialistid on selle ajaloolise draama peategelased. Muidugi vaatleb Schaper (saksla-sena) sündmusi eeskätt baltisakslaste vaatevinklist, kes tunnevad, kuidas neil pind jalge alt kaob.
Süüdlaseks selles peab Schaper Vene keskvõimu, kelle 19. sajandi lõpu venestamispoliitika polnud tema arvates suunatud mitte põliselanike, vaid baltisaksa rüütelkonna vastu, eesmärgiga venestada siinsed sakslased. Eestlaste ja lätlaste mässumeelsem osa, toonitab Schaper, oma pimedas vihas sakslaste vastu, üksnes tervitas nende võimu kahanemist.
1905. aasta sündmused (mille kohta autor toob ära täpsed arhiiviandmed, mitukümmend mõisat kokkuvõttes maha põletati jne) on Schaperi meelest loogiline jätk juba alanud võimuvõitlusele. Mäss pole «Timukas» mitte spontaanne hetkesööst (nagu Soosaare filmis), vaid sihikindel protsess terve riigi «õhkulaskmiseks», protsess, mida õhutavad nii patrioodid kui ka kommunistid ja mida nõrk keskvõim ei söanda ega oska pidurdada.
Võim ja vastutus
Pilt on tublisti masendavam kui «Tõe ja õiguse» III köites, mis on ju teadupärast kirjutatud kerge irooniaga toimunu suhtes. Schaper on kujutuslaadilt realistlikum ja intonatsioonilt tõsisem, võiks isegi öelda pühalikum, temast õhkub siira protestandi valu ja kannatust kogu maailma pärast.
Tundes kaasa nii sakslastele kui ka põliselanikele, püüab Schaper leida hingelist pääseteed nii ühtedele kui teistele. Tema teose sõnum meile selles kontekstis võikski olla, et ükski mäss ei vii kunagi vaimsele sihile, vaid üksnes võimule, võim omakorda peab aga tundma vastutust (ja isegi vältimatut süüd) kõigi inimeste ees, kelle elu ta paratamatult mõjutab.
Kalle Käsper
kirjanik