Harulduste kütkes

Raamatunäitused on igavad, on öeldud. Kontakt raamatuga peab olema vahenditu, ta on eelkõige mõeldud käeshoidmiseks, lugemiseks, sirvimiseks. Kuid ometi on näitusi, mille puhul isegi läbi klaasi eksponeeritud tiitellehed võivad emotsionaalset pinget pakkuda huvitavate seoste või väga haruldaste trükistega.

Näitus Eesti Akadeemilises Raamatukogus «Raamatuharuldusi Kostel Gerndorfi kogust» lähtubki just viimatimainitud põhimõttest.

Kui haruldaseks loetakse eestikeelset raamatut, mida on säilunud kuni 20 eksemplari, siis sellele näitusele valitud trükiseid üldse ei teatud või leidus ainult ühes Eesti raamatukogus.

Vaataja põnevust peaks lisama teadmine, et trükikunst oma olemuses on kutsutud töötama haruldusprintsiibile vastu: tema ülesanne on ju eelkõige rohkendada, tirazheerida, paljundada eksemplare.

Tundmatu lõik

Mis võiks olla niisuguse näituse suurim probleem, on kerge aimata: tavalisele, erilise raamatuhuvita inimesele on ta visuaalselt mitte eriti atraktiivne kaootiline, juhuslike trükiste kogum. Seda enam pakub näitus põnevust raamatuga tihedamalt suhtlevale inimesele.

Tegemist on ju siiani tundmatu (või vähetuntud) lõiguga meie raamatuloos, kust võib saada hulgaliselt impulsse mõtiskluseks eesti trükise saatusest läbi aegade. Et olen ise kõiki ligi kahtsada näitusel olevat trükist käes hoidnud ja sirvinud, võin kinnitada, et igaühest neist võiks rääkida pikalt.

Valiksin mõne näite oma sõnade illustreerimiseks. K. A. Hermanni «Eesti kirjanduse ajalugu» (1898) on küllap iga soovija käes hoidnud - kuigi raamatut on trükitud ainult 650 eksemplari, on seda külluses säilinud meie suuremates raamatukogudes ja erakätes.

Seejuures aga sama raamatu kohta käiva 16-leheküljelise «Täienduste ja paranduste» (1899) kuuesajast eksemplarist on alles ainult kaks. Kusjuures näitusel oleva eksemplari puhul on broshüür kirjandusajaloole juurde köidetud.

«Eesti Rahva meeleavaldus Peetrilinnas 26. märtsil 1917» (1917) on ühe meile olulise ajaloolise sündmuse vahetu tunnistaja, kust saame teada, et sellest meeleavaldusest osavõtjad laulsid marseljeesi kõval ka patriootlikku «Eestimaa, mu isamaa» ja hilisemat hümni «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm». Ka sellest trükisest on Eestis leitud ainult kaks eksemplari - nii lühike võib olla mitmetuhandelise trükise elutee.

Bibliofiilia eeskuju

Hoopis salapärased lood on «Ära müüdud kuningaga» (1881). Juba 1879. aastal oli sama jutustus müügil pealkirja all «Murjami vürst». Mis sellega täpselt juhtus, ei oska kindlalt öelda.

Küllap puudus raamatul lihtsalt äriline menu. Igatahes, 1881. aastal läks osa tiraazhist müüki uue tiitellehe, värviliste kivitrükis kaantega ja pealkirjaga «Ära müüdud kuningas». Kes teab, kui menukas ta seekordki oli - raamatut on säilinud vaid kaks eksemplari.

Mida võiks öelda näituse kohta bibliofiilia seisukohalt? Et selle kokkusaamine pole võimalik aasta või kahega, see nõuab aastakümnete pikkust energilist ja kindlasuunalist tegutsemist. Selliseid trükiseid tänapäeval juhuslikult ei leia. Peab olema tihe side antikvariaatidega, laialdane informaatorite võrk ja valmisolek teha teinekord päris soliidseid kulutusi.

Tundub, et Gerndorfi bibliofiilne tegevus on viimastel aastatel sihipärastunud - üks näide võiks olla ka praeguse näituse ammendav illustreeritud kataloog. Ta suudab selle näitusega tõestada ühte perspektiivset bibliofiilse tegevuse lõiku, millega võib olla eeskujuks noorematele raamatuhuvilistele-bibliofiilidele.

Siinjuures tahaks eriliselt ära märkida seda tänuväärset tööd, mida Akadeemiline Raamatukogu juba mõnda aega on teinud erakogude tutvustamisel. Selliste näitustega võidame kõik - nii teadlased, raamatukogutöötajad kui ka tõelised raamatusõbrad.

Raamaturariteedid klaasi taga

«Raamatuharuldusi Kostel Gerndorfi kogust»

• Akadeemilise Raamatukogu fuajees

• Avatud kuni 4. septembrini

• Näha saab 55 trükist, mida pole üheski avalikus raamatukogus

• 140 trükist on esindatud ainult ühes raamatukogus

• 36 trükist annetatud Akadeemilisele Raamatukogule

Vallo Raun
bibliofiil