Kiwa on siiani kogunud tuntust valdavalt plikapop-kunstinäitustega, kuid ka osalusega subkultuurses «totaalkeskkonna» ürituste sarjas Metabor. Viimastel aastatel üha enam ka tekste genereerinud kunstnik on nüüd välja andnud debüütraamatu, koostajaks Hasso Krull.
Totaalteose otsinguil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellest raamatust on aga raske kõnelda kui tavalisest kirjandusteosest, mis algab ja lõpeb oma kaantega. Üsna ilmsesti pole see kavandatudki eraldiseisvaks teoseks, vaid pigem moodustab osa ühest suuremast kunstidevahelisest loomeaktist.
Selle akti hoomamiseks tuleks möönda, et kuuldused postmodernismi surmast on tugevasti liialdatud. Mõjus osa eesti keskmise ja vanema põlve kultuuritegelastest on postmodernismis küll parasjagu pettunud, kuid probleemiks on pigem pelk arusaamatus selle võimalustest, esteetilisest reglemendist. Mis siis veel rääkida nende võimaluste teostamisest!
Postmodernne ideaalpopp
Nii mõnestki viimase aja kultuuriarvustusest jääb mulje, et postmodernism on küll lõbus ja intrigeerivalt nurjatu, kuid siiski eestlasele midagi kahtlast, võõrast ja vastikutki. Selle ilmingute pääle tuleb näppu viibutada: OK, tegite nalja, aitab; see kõik on juba ammu ära tehtud - 1930ndail, 1970ndail, dadaistide kabarees või KuKu klubis.
Postmodernism oleks justkui kadakvurlede hetkeline moekiunatus, samas kui karge külarealismi või historiograafilise humanismi vagu võib künda lõpmatuseni ja üha kasvava tööviljakusega.
Võibolla nõuakski praegune aeg juba mingit päris uut elutunnetust; kuid Kiwa tundub olevat otsustanud kõigepealt eelmise lõpuni jõuda ning see on julge ja viimaks küllap ka targalt ettenägelik otsus. Erilise trotsivaimu omandas see otsus muidugi esitluse kuupäevaga - 11. septembril mõtles suurem jagu «progressiivsest inimkonnast» hoopis teistsugustele asjadele…
Kiwa «Olematute bändide festivalil» aga võimutsesid sünesteesia ja eksootika, tipptehnoloogia ja nostalgia, müra ja aroom - süütuse ja kogemuse, infantiilsuse ja erootika sulam. Staariseisus kui pühaklus läbi hedonismi. See lubab Kiwa tegevust ideaalpopiks liigitada.
Paljuski meenutas «Olematute bändide festival» nukuteatrit - buratinolikku truppi, mis oma juhi eest ära on jooksnud (sellele viitab ka raamatu pealkiri «Lastehaiglast põgenenud mänguasjad»).
Kuid Kiwa ei käitunud mingi Carabas Barabasina, kes kogu atmosfääri enda persoonile allutada tahtnuks.
Ei, Kiwa oli ses totaalkeskkonnas samasugune osakene kui psühhedeelsed videoklipid, A nagu Alfa (Andres Lõo) ja Kohvirecordsi-tähe Taavi Laatsiti elektroonilised kellukad-kahurid või siis ilusad plikad, kes lavaruumis robotlikult tantsisid ja tegutsesid: üks skandeeris karmilt sensuaalsel häälel tekste, teine tagus shamaanitrummi, kolmas strippis kimonost erkpunase show-kostüümi väele.
Ühelgi meelel ei lastud soikuda, ühelgi ei lastud domineerida. Plikad pildusid kunstlilli, piserdasid õhku parfüümi ja ajasid seda lehvikutega laiali; baaris pakuti nii raamatuid kui keelekastet - see oli rünnak kogu närvisüsteemile, selle täielik hõivamine. Happening’i imendusid nii Rotermanni saali täitev Marko Mäetamme & Co näitus kui ka morn elatanud turvamees, kes aeg-ajalt üle ukse kiikas, et ega midagi ei lõhuta.
Ei lõhutud - kunstide piirid sulasid iseenesest.
Taju on looja ja staar
Ja nõnda on ka Kiwa raamat osake gesamtkunstwerk’ist, mille loojaks ja staariks on imetabane taju ise. Peeter Lauritsa poolt multifilmialbumi-laadseks kujundatud teoses leiduvad tekstid tunduvad kohati äärmuseni maneerlikud, kuid mitte millegi konkreetse suhtes.
Need on justkui katsed kogu luulet korraga uuesti kirjutada - nii nagu Kiwa kompanjoni Andres Lõo bänd Luarvik Luarvik kõlab katsetena kogu pop- ja rokkmuusikat korraga reprodutseerida.
Mis raamatus aga kõige rohkem üllatab, on loodusviidete rohkus. Kiwa on oma loominguga üsnagi urbanistliku mulje jätnud. Kuid siin on hülgeid ja pingviine, tuvisid ja jäneseid, sääski ja lepatriinusid - ikka ja jälle elusloodust, mis sest, et tehnitsistliku maailma modereeritult.
Toimetajakäe mõjul meenutab valik nii mõneski kohas Hasso Krulli luulet, ent ka Franēois Serpenti («Tee mulle laps / Paneme talle nimeks / Kolmas Maailmasõda»). «Naine läheb võtab…» võiks aga lausa Juhan Liivi preemia saada!
Peamiseks läbivaks teemaks on siiski tüdrukud - pigem just subjektina, mitte objektina.
Lolitalik plikakene on Kiwale ennekõike just tolle totaalse taju võrdkuju, niimoodi omal moel jumalikustatud olend. «Ennem kõndis ainult mõni valgustunu / Mööda vett nüüd kõnnivad ka tibid,» tõdeb Kiwa. Eks ta ole…
Jah, tõesti - see raamat oleks ikkagi omapärane ja hää ka päris omaette. Ent kas saangi ma teist järeldust teha, olles näinud taotletava totaalteose teisi osi? Ja eks see siis kõnelegi totaalteose õnnestumisest.
Berk Vaher
kriitik