Elmo Nüganen: «Oleks tore, kui iga eestlane võiks öelda «minu Tammsaare».»

Tõnn Lamp ja Ursula Ratasepp 12. detsembril esietenduvas lavastuses "Ma armastasin saklast". Foto: Siim Vahur

TLÜ professor Rein Veidemann ja Eesti esilavastaja Elmo Nüganen vestlevad Anton Hansen Tammsaarest ja tema teostest.

Nädala pärast, laupäeval, jõuab Tallinna Linnateatri näitejuht Elmo Nüganen koos oma trupiga taas Tammsaare juurde, sedapuhku romaani «Ma armastasin sakslast» dramatiseeringu ja lavastusega.

Nüganen räägib Tammsaarest ja tema teostest suure kirega. Iga tema sõna, mõttekäik, žest annab kuulajale märku, et Tammsaare ning tema looming mitte ainult ei lähe talle korda, mitte ainult pole talle lavastuse materjaliks, vaid on teejuht nii eestlaste, Eesti saatuse kui ka inimolu enda mõistmiseks.

Kui pealkirjastaksin meie vestluse «Elmo Nüganeni Tammsaare», siis mis sellega teile endale kõigepealt assotsieeruks? Küllap mitte ainult Nüganen kui Tammsaare lavastaja ja interpreet?

Küllap oleks selline seos natuke liiga suureline. Arvan, et igal eestlasel on, võiks olla või peaks olema oma suhe Tammsaarega. Oleks tore, kui iga inimene Eestis võiks öelda «minu Tammsaare», ja üldse, kui ta võiks öelda niimoodi iga hea või talle olulise kirjaniku kohta. See näitaks, et ta on selle hea kirjanikuga lähedases suhtes.

Aga jah, Tammsaarega oli nii, et ta polnud sugugi planeeritud või lavastatud missioonitundest. Lihtsalt kujunes ja mul on väga hea meel, et see on nüüd läinud niimoodi, samm sammu järel. Üks samm viis teiseni ja sealt edasi. Aga ilmselt pidigi nii minema, et kõigepealt jõudsin inimesena Tammsaare juurde ja sealt edasi teatrisse.

Suvel aasta tagasi tegite Vargamäel Eesti teatri ajalugu – terve ööpäev «Tõde ja õigust». Tänavu suvel kordasite ettevõtmist. «Tõe ja õiguse» III osa hakkas ühtäkki mõjuma väga filmilikult. Kas nüüd jääbki «Tõde ja õigus» veel filmiks vändata? Oleks ju elutööd vääriv väljakutse?

Iseenesest on Tammsaare ju rahvakirjanik, kelle peateosest võiks Eesti Vabariik lausa üldriiklikult filmitegemise tellida. Aga mis puutub III osa filmilikkusesse, siis siin on paar põhjust. Esiteks see, et tegevus toimus suurel avaral väljal, kus oli loomulik kasutada vabaõhuteatrile omaseid võtteid.

Teine põhjus oli, et dramatiseeringut koos Urmas Lennukiga kirjutades kujunes esimene variant liialt mahukaks vabas õhus esitamiseks. Teist varianti hakkasimegi kirjutama just nagu filmistsenaariumi. Ehk siis määratlesime kõige-kõige olulisemad sündmused, kõige-kõige olulisemad tegelased, ilma milleta või kelleta seda lugu mingi muu valemiga ära ei räägiks.

Kas võite ka öelda, et sealne kohavaim andis omakorda kogu ettevõtmisele tiivad?

Niimoodi ma isegi ei tihkaks öelda. Aga panin tähele küll, et inimeste jaoks, kes jälgisid etendust, olgu teist või kolmandat osa või «Karinit ja Indrekut», oli küll Vargamäe täielikult olemas.

Olete ühes intervjuus jutustanud, kuidas jõudsite teatri-Tammsaare juurde, 1970ndate lõpus, kui  Jõhvi kooliõpilased läksid teatri ühiskülastusele Tallinna ja segaduste tõttu piletitega sattusite hoopis draamateatri suurde saali, kus mängiti Panso-Tammsaare «Inimest ja inimest», Kaarel Karmiga Pearu rollis. Kas Tammsaarega kohtumine algas tõesti alles teatrist, nagu te seal meenutate? 

Loomulikult mitte. Tammsaaret lugesime kõik koolis, nii nagu programm ette nägi. Algas see miniatuuridest, keskkoolis tuli juba «Tõe ja õiguse» I osa. Aga nagu teate, üks asi on kohustuslik lugemine, teine see, mida kõrvalt loeti («Seiklusjutud maalt ja merelt» jms).

Ei mäleta, et oleksin Tammsaaret võtnud veel lisalugemiseks. Aga ettenähtud teosed lugesin küll korralikult läbi. Kaarel Karmi Pearu oli tõesti niivõrd võimas, et suudan seda tänini oma silme ette manada. Sealt algas tõesti minu jaoks teatri-Tammsaare.

Järgmisel laupäeval esietenduv «Ma armastasin sakslast» on Tammsaare loomingus selles mõttes erandlik, et siin on kõigepealt teksti tasandil müstifikatsioon – see oleks nagu Tammsaare leitud Oskari raamatuna mõeldud romaan-päevik. Kuidas Oskari sissekanded, pihtimused, arutlused tõlkida teatrikeelde, nii et jutustus ei mataks tegevust? Oli see teile probleemiks?

Seda kihti romaanist polnud lihtne edasi anda, aga meil on see sees. Olen dramatiseerides püüdnud edasi anda romaani struktuuri, seda, et ta pole ajaliselt lineaarne jutustus.

Oskar hakkas ju kirjutama päevikut ühel kindlal hetkel, kui Erika ta elust kadus mõneks ajaks. Lavastuses püüamegi sama printsiipi jälgida. Eks vaataja otsustab, kuidas see õnnestub.

Aga ma tahaksin rääkida avastusest, mis on mõjutanud lavastuse kontseptsiooni. Lähtume romaani pealkirjast.

Kui täpne ja tabav on see Tammsaarel. Pealkiri pole ju «Ma armastasin Erikat» või «Ma armastasin sakslannat», vaid «sakslast» kui teise rahvuse esindajat.

Ja miks pole «ma armastan», vaid minevikuline «ma armastasin»? Kui Oskar andnuks pealkirja oma romaanile – kui see poleks fiktsioon –  enne Erika surma, enne tema kirja, siis oleks see võinud olla «Ma armastasin Erikat».

Aga siis, kui ta sai kätte Erika kirja, kui ta läks enne võimalikku vabasurma, muutis ta ära raamatu pealkirja. Siis ta sai aru, et armastas sakslast.

Ta armastas sakslast rohkem kui Erikat. Ja see minevikulisus omakorda viitab sellele, et mitte ainult Oskar ei armastanud sakslast, vaid ka tema vanemad, vanavanemad ehk nagu Oskar tunnistab: see armastus oli temas varjatult olemas juba sajandeid.

Oskar ju imestab selle üle, kuidas armastus Erika vastu oli hingitsenud temas juba enne, kui ta Erikaga kohtus. Nii nagu ta oli saanud koos emapiimaga üheaegselt nii vihkamise kui ka jumaldamise. See on Tammsaare mõõtühik, millega tuleb mõõta seda romaani.

See oleks kõige lühemalt kokku võetud ka minu arusaam, mida tahaksin vaatajatega jagada.

Romaan oli oma ajas sügavalt aja- ja  kultuurikriitiline, nii et Tammsaare olevat muretsenud, kas see on ikka piisavalt kunstiloogiline. Võib vist öelda, et see mure oli asjatu, sest teos kõnetab aktuaalselt tänagi?

Absoluutselt. Näiteks kui Tammsaare selle romaani pealkirja laiendada teemaks «väike armastab suurt». See on ju meie igapäevane probleem. Et väikesele ei jää midagi üle kui suuremat vihata ja jumaldada.

Muidugi võib ühelt poolt arvata, et miks meie noor põlvkond on nii orjameelne, et on juba praktiliselt eurooplane, see tähendab, on võtnud suure Euroopa omaks, sulandunud Euroopasse. Aga võib mõtelda ka teistpidi. Mõtleme näiteks niiviisi: kas suurriik, nagu Itaalia, käib Eurovisiooni lauluvõistlustel? Ei käi. Miks? Sest talle pole seda vaja. Aga miks Eesti käib?

Kas see ei tulene siis mitte alaväärsusest…ei, see pole päris täpne…, kas ei tulene see vajadusest olla võrdne suurtega? Aga kui keegi väga pingutab, et olla võrdne, et teda märgataks, et tema on ka olemas, siis ikka sellepärast, et ka iseend kindlamalt tunda.

Miks eestlastele läheb väga korda, kuidas nad välja paistavad teiste silmis, lätlastele, soomlastele, sakslastele, ameeriklastele? Minu meelest on selline võrdlemine omamoodi paratamatus.

Olen näiteks vahel mõelnud, et meie, eestlased, ei saa kunagi tundma seda, mida tunnevad suured rahvad oma keeles. Kujutlegem, et eesti keel oleks üks üleilmsetest suhtluskeeltest. Kas meid puudutaks see, kui kõik teised rahvused pursiksid väga viletsalt meie emakeelt? Muidugi puudutaks.

Aga me võime üksnes kujutleda, mida tunnevad inglased, prantslased, eriti need suure keele kõnelejad, kes oma keeleilust hoolivad. Päriselt ei saa me seda kunagi tundma. Sest meie väiksus on meie saatus. Loomulikult võime lohutada end Tammsaare sõnadega, et armastuses on väikegi suur ja veel suuremgi suurest. Aga see ei väära tõsiasja.

Meie väiksusel on ka omad plussid. Üks pluss on see, et kui suur märkab küll suurt ja ei märka väikest, siis väike märkab nii suurt kui ka teisi väikesi. Me võime aru saada suurest, aga võime aru saada ka väikesest.

Aga Tammsaare oma romaaniga «Ma armastasin sakslast» sellest ju kirjutabki. Erika ja tema vanaisa on suure kultuurrahva esindajad, kes on meile ka palju toonud.

On osutatud, et Anton Hansen Tammsaare sihib selle romaaniga ka korporatsioonide ja korporantide pihta.

Aga siin tuleb aru saada, et sõna «korporant» kannab Oskarile üht, Erika jaoks aga hoopis teist tähendust. Erikale võrdub korporant «viisakas», «kavaler», «noor mees», kes pere ringis on naisega viisakas, aga selle kõrval on tal ka oma elu. No ma ei ütle, et ta joob, ajab ringi ja laaberdab.

Aga igal juhul on need kaks elu Erika jaoks korporandi puhul selgelt lahus. Ühelt poolt siis ordnung, viisakus, mis võrdub jahedusega või koguni ükskõiksusega, ja on mingi teine elu, milleks korporandil on õigus.

Üldse võib Tammsaare selle teose inimestevahelisi suhteid iseloomustada käibeväljendiga «üks räägib aiast, teine aiaaugust». Igale teemale, asjale läheneb Erika ühest ja Oskar 180-kraadisest vastassuunast. Kusjuures oma põlvkonna kogemusest ja rahvuskultuurist lähtudes. Korraks nad kohtuvad ja siis taas põrkuvad teineteisest eemale.

Me oleme harjunud nägema baltisaksa teemat eestlase pilguga. Tammsaare püüab selles romaanis – mis on jällegi suure kirjaniku tunnus –  kujutada aga baltisakslasi nende endi pilgu läbi. Ja mis siis välja tuleb?  Eestis oli senise rahvusliku-riikliku vara ümberjagamine  pärast riigi iseseisvumist kõige karmim. Ühelt mõisnikult võeti ära nii mõis kui maa.

Kõik kola, mis mõisas oli, jäeti alles. Kompensatsiooniks oli väga väike protsent selle vara väärtusest, mille saamiseks pidid mõisnikud ise avalduse kirjutama, ning seda kompensatsiooni lubati neile – kui mu mälu mind ei peta – kusagil kümne aasta jooksul. Põhimõtteliselt alles siis, kui riik rikkaks saab.

Kas baltisakslaste seisukohast, kes elasid siin juba mitmendat põlve ja endi arvates talupoegi ei orjastanud, vaid püüdsid ka haridust anda, kas siis ei võinud nende meelest see olla ülekohus? Sest äravõtjaks oli ju demokraatlik riigikord.

Ja pärast kutsutakse nad tagasi kunagisele päritolumaale, kuigi nende Heimatland oli Eestis, ja siis saadab Hitler nad Poolasse. Ma arvan, et tänane eestlane võiks selle baltisakslase tundeid mõista, kui ta võrdleb omaenda lähiminevikuga, mil 1940. aastatel tavaliselt talupidajalt võeti kogu vara ära ja ta küüditati Siberisse.

Meie demokraatlik Eesti Vabariik tegi baltisakslastega sedasama, mida tegi Nõukogude kord eestlastega. Mis puutub Eestisse, siis me muidugi tunnistame, et teistmoodi poleks saanudki käituda, sest maareformi poleks olnud võimalik teistmoodi teostada. Ja maareform omakorda mõjutas Vabadussõda, sest maa saamise teadmisega läksid eesti talupojad Landeswehri vastu sõtta.

Nüüd kujutame ette, mida võib tunda Erika vanaisa, kui  Eesti riigi esindaja, korporant Oskar tuleb paluma ta lapselapse kätt. Selleks et seda mõista, tuleb see olukord n-ö tõlkida meile Eesti näite varal.

Ehk siis kujutame ette, mida võib tunda küüditamiselt naasnud eesti talumees, kui ta tütre kätt tuleb paluma Nõukogude Eesti komnoor. Ja kui see komnoor juhtub olema veel vene rahvusest. Mida peab siis see talumees tundma? Ta tunneb sedasama, mida tundis Erika vanaisa. See on eksistentsiaalne olukord.

Meie ei näe oma lavastuses Erika vanaisas lihtsalt baltisakslast, vaid inimest, kellel on oma tõde ja õigus sellele tõele. Ma ei räägi, et üks vaatepunkt on õige ja teine vale. Ma tahan näidata, et ajaloos on võimalikud mõlemad tõed.

Tammsaare looming, nagu ütlete taas kusagil intervjuus, pole end teie jaoks ammendanud. Tõepoolest, võimalus oleks ju kõigepealt minna esimese köite juurde, algusesse tagasi – just nimelt teie versioonis. Edasi ootaks «Elu ja armastus», ehkki selle põhiliin on n-ö läbi mängitud «Tõe ja õiguse» IV osas, ja «Ma armastasin sakslast». Aga siis «Põrgupõhja uus Vanapagan?» Kas söandaksite siin oma lavaversiooni kõrvale seada filmile ja omaaegsele suurejoonelisele Toominga lavastusele?

Jah, olen sellele mõelnud. Respekt teiste lavastajate ja lavastuste vastu ei saa muutuda takistuseks omalt poolt midagi lisada. «Põrgupõhja» romaanil on seda mõõdet, et see võiks lähiajal siin teatris esietenduda. See on nii rikas, mitmeplaaniline ja -tähenduslik teos, et jätab ruumi paljudele tõlgendusvõimalustele ja rõhuasetustele.

Äkki võiks olla just «Põrgupõhja uus Vanapagan» see teos, millega avada seni ikka kusagil õhus veel rippuv linnateatri uus teatrisaal?

Mõelnud sellele küll olen, aga pole veel otsustanud, mis teos see võiks olla. «Põrgupõhja» võiks muidugi nimekirja kuuluda. Ja kes teab, millal linnateater oma juurdeehituse lõpuks saab.

Küsiks köögipoolelt. Kas uus Tammsaare-lavastus sünnib suuremates valudes kui eelmised?

Küllaltki suurtes. See tuleneb juba asjaolust, et lavaruum on ülimalt tinglik, et mitte öelda täiesti tühi. Ja loo enese struktuur ehk siis see, et süžee ei liigu lineaarselt, nõuab näitlejatelt veidi teistsugust näitlejatehnikat.

See pole lugu, kus publiku ja lava vahel on nähtamatu neljas sein. Ja ühe tegelase jaoks on vaataja kogu aeg olemas. Puudub aja- ja kohaühtsus. Ühtlasi mängivad kaks koosseisu, ja võimalik, et nad kohtuvad koguni laval ühes etenduses. On kuus näitlejat ja lähiajal peaks selguma, kas on 3 + 3 või mingi teine kombinatsioon. Aga see läheb käiku siis, kui sellega kaasneks mingi uus kvaliteet.

Lõpuks tahaksin Mauruse kooli usuõpetaja kombel teilt küsida: «Ütelge te, ilusa nimega Elmo Nüganen,  mis on see, mis oli, on ja jääb?»

(Pikk, pikk paus.) Mõtlesin, et ütlen «armastus». Et see vastaks nagu Tammsaarele. Aga samavõrd võiksin siis öelda ka, et see on lootus. Või kõik kolm kokku: usk, lootus ja armastus.

Aga ütleme nii, inspireerituna Jaan Einastost, et kõige täpsem vastus oleks: kosmosepraht, millest koosneb ka usk, lootus ja armastus; vähemasti kosmoseprahist loodud moodustised on omakorda loonud need mõisted. Ja muidugi võime kujutleda, et on olemas igavene kosmiline armastus, mis seda kõike on tinginud.

Elmo Nügageni Tammsaare

•    A.H.Tammsaare / E. Nüganen «Tõde ja õigus. Teine osa», 2005

•    A. H. Tammsaare / E. Nüganen «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.», 2006

•    A. H. Tammsaare / U. Lennuk «Wargamäe Wabariik», 2008

•    A.H. Tammsaare / E. Nüganen  «Ma armastasin sakslast», 2009

Tunnustus A. H.Tammsaare lavastuste eest:

•    Linnateatri kolleegipreemia - parim lavastus 2005 - «Tõde ja õigus.Teine osa»

•    Festivali Draama 2005 väliskriitikute preemia lavastuse «Tõde ja õigus. Teine osa» eest

•    Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2007 («Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.»)

•    Eesti Teatri Aastaauhind parimale lavastajale, 2007 («Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.»)        

•    Preemia festivalilt Draama 2007 lavastuse «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.» eest

•    Eesti vabariiklik kultuuripreemia suvesündmuse «Tagasi Vargamäele» ja lavastuse «Wargamäe Wabariik» eest, 2009

•    Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2009 («Wargamäe Wabariik»)