On pigem erand kui reegel, et Eesti filmivaataja teab midagi oma idanaabri Venemaa praegusest filmitoodangust. Kunagi võimas filmimaa suikus varajastel 90ndatel okasroosikese unne, mida segasid aeg-ajalt üksikud välgatused.
Uus rahvusvaheline kvaliteet vene filmis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib öelda, et areenilt kadusid korraga nii autorifilmi esindajad kui kassatükid - nähtused, millel pahatihti vaid vene kinematograafias on õnnestunud aeg-ajalt põimuda.
Kuid loodus tühja kohta ei salli ning tänaseks on kahe kõige tunnustatuma ning kuulsama tänapäeva vene rezhissööri filmid jõudnud kinodesse ka väljaspool oma kodumaad.
Esimene neist on Aleksei Balabanov, kelle kontosse kuuluvad nii autorifilm «Värdjatest ja inimestest» (1998) kui ka superpopulaarne filmidiloogia «Vend» (1997) ja «Vend 2» (2000), mille süzheeline ambivalentsus lubab nende ideoloogilist sõnumit tõlgendada küll nii, küll naa.
Aleksandr Rogozhkin aga jõudis vaataja teadvusse menukate komöödiafilmidega «Vene jahi eripära» (1995), «Vene kalapüügi eripära» (1998) ja «Vene jahi eripära talveperioodil» (2000).
Kaks meest korraga
Nüüd, aastal 2002, linastus film, mida Moskva filmifestivalil esitleti kui venelaste Oscari-lootust ja tuleb tunnistada, et Rogozhkin on oma «Kukushka - kukulinnuga» saavutanud rezhissöörina täiesti uue kvaliteedi.
Süzhee on järgmine. 1944. aasta talvel kohtuvad kaks vaenupoolte sõdurit saami naise Anni (Anni-Kristiina Juuso) juures. Nii soomlane Veikko (Ville Haapasalo) kui venelane Ivan (Viktor Bõtshkov) on surma mõistetud, kuid imekombel pääsenud ja üksnes rahumeelne kooseksistents lubaks neil sõjast terve nahaga pääseda.
Olukorra sunnil tuleb neil Anni juures elada ning üksteise keele mittemõistmisest tingitud arusaamatused on kerged tulema. Ning loomulikult lisab pingeid saami tundras välja kujunenud ménage a trois, - rõõmustab ju Anni juba üsna alguses, et neli aastat on läinud hetkest, mil tema mees sõtta läks, nüüd aga on vaimud saatnud talle kaks meest korraga!
Bolshoi koshmar, blin
Aleksandr Rogozhkinil on «Kukushkas» õnnestunud saavutada haruldane tasakaal enda üle naermise, patriootiliste tunnete ning sentimentaalsusse mittelibastumise vahel. Nii Veikko kui Ivani tegelaskujus on Rogozhkinil õnnestunud tabavalt ühendada need jooned, mida me tavateadvuses armastame omistada kummalegi rahvusele.
Ka pealkiri «Kukushka» on mitmetähenduslik. Kukulind on saamitar Anni tegelik nimi, ja kukushkadeks kutsuti ka II maailmasõja ajal kamikazedest soome snaipreid, kes võtsid oma objekti sihikule puu otsas istudes ning sealt vaenlast sihtides.
Veikko kuju õnnestumisel on suured teened Ville Haapasalol, kes tegelikult oli koos oma kaasnäitleja Viktor Bõtshkoviga üks filmi idee autoritest.
Rogozhkini sõnul pöördusid ühel päeval Haapasalo ning Bõtshkov tema poole küsimusega, et ega ta taha kirjutada komöödiat venelasest, soomlasest ja karjala naisest 1939. aastal. Rogozhkin nõustus, kuid leidis, et sõja lõpufaas sobib paremini ning paigutas tegevuse 1944. aastasse.
Juuso jaoks oli Anni roll filmidebüüt. Ville Haapasalo leidis ta internetis surfates, otsides naispeategelaseks sobivat saamitari. Ning kuna Haapasalo on lõpetanud St. Peterburgi Teatriinstituudi, oli ta neiule võtete ajal juhiks ja tõlgiks.
Mis puudutab vene keelt, siis on tähendusrikas, et esimesed väljendid, mis Juuso vene filmigrupis ära õppis, olid zavtra, koshmar, bolshoj koshmar ja blin!
Uus film Eesti kinodes
«Kukulind» («Kukushka»)
Režissöör ja stsenarist Aleksandr Rogožkin, operaator Andrei žegalov.
Osades Ville Haapasalo, Viktor Bõtshkov, Anni-Kristiina Juuso.
Venemaa 2002
Tallinna kobarkinos alates 18. oktoobrist
Kristiina Davidjants
filmikriitik