Pop vilistas teooriale ja tabas ajavaimu

Andres Toltsi, Ando Keskküla, Ludmilla Siimu töö «Tolts, Keskküla, Siim ja teised paadisõitjad», 1971. Erakogu. Foto: Repro

Kuigi 1960ndate teise poole ja 70ndate periood eesti kunstis on leidnud küllap kõige enam kajastamist siinses kunstiteaduses ja -kriitikas, on sellest ajast kirjutanud eelkõige protsessis osalenud kunstnikud ise.

On loodud arvestatav tekstikogum, millest ühel või teisel juhul kumab läbi kas või alateadlik soov anda sellele suhteliselt lühikesele perioodile ehk liiga kaalukas ja ennast tähtsustavgi tähendus. Või siis sootumaks kõike seda vähendada. Näituse kuraator Sirje Helme on usutavalt üks nendest, kes seda perioodi ehk kõige paremini tunneb; kriitikuna on ta nendest palju kirjutanud.

Kumus esitatud tööd on grupeeritud mitmesse suuremasse ossa: «Rõõmus pop», «ANK ja teised», «Visarid», «Soup 69», «Union-pop»,  «Linnautoopiad»  ning juba tänasesse päeva kuuluv «Avant-pop» Kiwa tööde näol.

Popkunsti Eestisse jõudmist1960ndatel  ei ole päris selgelt ja üheselt võimalik paika panna. Küsimusele, kas see tuli pärast Rauschenbergi esinemist Veneetsia biennaalil 1964. aastal või innustas kedagi mõni juhuslikult näppu sattunud ajakiri lääne popkunstnike tööde reprodega juba varem, jääb ilmselt vastust ootamagi.

Üsna ilmne on aga see, et popi laiahaardelisemad teoreetilised alused (nagu ka kogu lääne tarbimisühiskond) jäid meie kunstnikele veel aastateks ikkagi raudse eesriide taha varjule. See on andnud ka alust väita (P. Linnap, kunst.ee 1/2000), et «seda metropolide kunstiga suhteliselt sünkroonset väljendusviisi võib totalitaarse režiimi tingimustes võtta küll kui kunstnike kangelastegu «loominguvabaduse» nimel, kuid hoopis raskem on seda hinnata sisuliselt põhjuslikuks popkunstiks, mis oli tagajärjeks vaid kursisolekule välismaiste ajakirjadega ega kasvanud orgaaniliselt välja kodumaisest massikultuurist».

Ent eks olid ka toonases Eestis omad tarbimisihalused ja -ideaalid, mistõttu ei anna selline pelgalt formaalne lähenemine «asjade seisu» mõistmisele kuigi palju juurde. Sellest, s.o mujalt saadud põhimõtte ja kohaliku sisu sünteesist tuleneb ka hiljem Lapini kasutusele võetud termin «liit-pop».

Andres Tolts, üks toonase popi esindajatest, kellelt uurisin hiljuti selle ajastu kunstitegemise teoreetiliste põhjenduste kohta, ütles, et ega see nende toonane kunst mingi teoreetilise pagasiga täidetud olnudki. Pigem oli tegu intuitiivse ajavaimu (Zeitgeist) tabamisega. Kui mängu tuli juba teooria, ei olnudki see enam huvitav ja enamik läks oma teed.

Kaudselt kinnitab seda ka Tamara Luugi rohkem kui paarikümmend aastat tagasi (1988) öeldud  arvamus, et ANKi-kunstnikud, keda iseloomustas moodsa kunsti sügavalt isikupärane tõlgendus, ei lasknud enese maksmapaneku käigus eesti kunstis kanda kinnitada ühelgi kunstinähtusel, mis eeldas mingitki stiili anonüümsust.
 
Aga see ei kehti mitte ainult ANKi kohta, sama võib öelda nii Visarites kui Soup 69s tegutsenud kunstnike kohta. Popi periood jäi nende loomingu varajasse aega (valdavalt olid nad kõik siis üliõpilased); see oli ennekõike enda positsioneerimine ümbritseva ühiskonna ning selles domineeriva kunsti suhtes. Ja muidugi ka ühiskonnakriitika.

On üsna selge, et seda aastakümnetetagust poppi tõlgendavad kaasaegsed – need, kes kuuekümnendate lõpul Pegasuses ja hiljem Harku näitustel käisid – ehk mitmekihilisemalt kui need, keda selge äratundmisrõõm tabab vaid  Kiwa töid vaadates. Konteksti teadmata oodatakse vaid imetlusväärset professionaalsust, kuid tegelikult tuli tõeline professionaalsus, mille põhjal me neid kunstnikke preagu tunneme, paljudel alles hiljem. Eks seda kinnita ka Kumu näitus.

UUS NÄITUS
«POPkunst Forever!»
Kumus kuni 11. aprillini