Pooles vinnas erootika Endla teatri Küünis
Kivisildnik, laulja
Viiruse teekond
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastus «Blue Room» on «1001 öö»-laadne andmine, aga suure idamaise eeskuju kõrval popslik ja puritaanlik. Katariina Lauk-Tamm ja Sepo Seeman teevad eesti rahvale nalja ja jõudumööda keppi. Tuhande ja ühe ööga võrreldes on materjal väga napp, ainult kümme vahekorda, viis naist, viis meest ja kaks näitlejat.
«1001 öö» autorid said aru, et seks ei huvita tegelikult mitte kedagi, ja tegid kogu selle erootilise kammi käepäraste vahenditega võimalikult huvitavaks. Artur ja David on aga ainult teismelistele arusaadaval põhjusel veendunud, et lihtsakoelisest suguaktist piisab.
Eesti teatritraditsioon lisab veel näpuotsaga kommunaalhuumorit ja eesriie tõuseb. Tulemus on ebahuvitav. Pole vaja olla prohvet ega teatriteoreetik, et sellele tükile kurba lõppu ennustada. Riigikogu tellimusel valminud arvamusküsitluse järgi on suguelu Eesti elanike hulgas äärmiselt ebapopulaarne jutuaine, seksist vähem huvitab inimesi ainult NATO temaatika.
Laiu masse erutavad hoopis teised asjad, nagu mure raha, hindade, töö ja tervise pärast. Seda tõestab ka teatri praktika, Endlas mängitud «Ristumine peateega» vastas igati turunõuetele - näidend rääkis igapäevastest muredest, vaesusest ja hunnikust rahast. Tükk oli edukas ka Riia lähiümbruses ning autor sai äsja balti auraha kirjanduse küsimustes.
Näidendit ei tule muidugi veel kavast maha võtta, enne tuleb proovides asja parandada. «Blue Room» praegusel kujul meenutab pornofilmi, millest pulgavihtumise kohad on välja lõigatud ning järel on ainult mõttetu ballast.
Kes on mõnda pornokat näinud, saab aru, mida ma mõtlen. Üks võimalus on lisada naturalistlikud seksistseenid. Etenduse esitlusel kasutati ehtsat stripparit. Miks ei saa etenduses kasutada ehtsat hoora?
Kui tehakse pornokat, olgu see teema nii ebapopulaarne kui tahes, tuleb zhanri nõuetest kinni pidada. Pole mõtet vedada lavale teatriversiooni filmist «Karu t..a» ja teha see 100% seksivaba. Kuigi seks ei huvita suuremat hulka inimesi, tuleb mõelda ka vähemustele.
Demokraatlikus riigis peavad ka perverdid, maniakid ja teismelised saama kunstilise elamuse. Mille poolest nad koduperenaistest ja börsimaakleritest halvemad on? Kui tegeleda allpool naba teemadega, ei tohi takerduda väikekodanliku seksuaalmoraali kammitsatesse.
Lõppude lõpuks on vähemalt Tallinna litsid ühiskonna võlglased, nad saavad eelisjärjekorras tasuta arstiabi ja on eriliste teenete eest maksudest vabastatud. Litsid maksku oma võlg ühiskonnale teatrilaval tagasi. Ja kupeldajad samamoodi. Bordellid saaksid sel kombel head reklaami ja inimesed professionaalset meelelahutust.
Nii et pole tarvis lootust kaotada, näidendist võib asja saada. Aga pole vaja tekstist mööda lavastada. Pole vaja otsida sügavaid probleeme tekstist, kus neid ei ole. Ja ei ole vaja vältida pornograafiat näidendis, kus muud ei olegi. Lisaks kohatule vagatsemisele levitab «Blue Room» aga väära ja ohtlikku seksuaalkäitumise mudelit.
Nimelt ei kasutata näidendis preservatiive, kuigi ollakse ohtralt juhuslikes vahekordades. «Blue Room» on vaadatav viiruse teekonnana, kus kahe vaatuse jooksul saavad nakkuse kümme inimest. Teiste hulgas kaks alaealist. Selle pooles vinnas erootika asemel soovitan vaadata sama teatri «Ekke Moori».
Endla uuslavastus
David Hare/Arthur Schnitzler
«BLUE ROOM»
Lavastaja Raivo Trass
Osades Katariina Lauk-Tamm ja Sepo Seeman
Esietendus 22. novembril eksperimentaalsaalis Küün