Lavalugu on siis järgmine: kuna kuradil on vaja põrgus natuke ümberkorraldusi teha, saadab ta kuulsa kirjanduskarakteri don Juani põrgust tänapäeva Eestisse natukeseks ajaks jalust ära. Temaga koos saadetakse maa peale ka teine meisterarmastaja Giacomo Casanova.
Maa peal kohtavad nad samast valdkonnast pärit karaktereid, nagu Toomas Nipernaadi, ning kõikvõimalikke muid tegelasi ning loomulikke ja üleloomulikke jõudusid meie tänapäevast. «Selles mõttes ei sarnane see don Juani lugu ühegi teise sama karakterit kandva või esitava looga, mida me varasemast teame,» selgitab Pakk. Kui rääkida dramaturgiast, on Vanemuise «Don Juani» puhul tegu täiesti algupärase uue Eesti teatritükiga. Ja seda don Juani Eestisse saatmist ei saa ka nii üks ühele võtta, Eesti on ikka tinglik, kuid mõningaid konkreetseid äratundmismomente esineb.
«Mind köitis don Juani loo puhul just see, mis on köitnud mitmeid autoreid, ütleme näiteks lord Byronit või Max Frischi, et don Juani puhul ei ole tähtsad mitte tema saavutused seksi valdkonnas, vaid just tegelane, kes on eelkõige intellektuaal ja mõtleja,» räägib Pakk.
Teda huvitas, mis võiks juhtuda sellise südametemurdjaga nagu don Juan tänasel päeval, kus on oluliselt rohkem seksi ilma armastuseta. «Minu don Juani valdkond on armastus, mis tegeleb südamete uurimisega, mitte ei kutsu esile orgasme,» selgitab autor.
Teine oluline tegelane tükis on Giacomo Casanova, kelle armastusekontseptsioon peab erinevalt don Juani omast tähtsamaks mehhaanilist poolt.