Laupäeval jõuab Vanemuise väikeses majas lavale «Don Juan» ehk siis uus käsitlus vanast naistemehemüüdist kaasaegse kasutajaliidesega. See on üks asi. Teine ja vähemalt sama oluline asi on, et tegu on filmi- ja teatrimehe Rein Paku esimese tulemisega nii näitekirjanikuna kui ka lavastajana. Lavastajatoolil istub ta koos Ain Mäeotsaga.
Lavalugu on siis järgmine: kuna kuradil on vaja põrgus natuke ümberkorraldusi teha, saadab ta kuulsa kirjanduskarakteri don Juani põrgust tänapäeva Eestisse natukeseks ajaks jalust ära. Temaga koos saadetakse maa peale ka teine meisterarmastaja Giacomo Casanova.
Maa peal kohtavad nad samast valdkonnast pärit karaktereid, nagu Toomas Nipernaadi, ning kõikvõimalikke muid tegelasi ning loomulikke ja üleloomulikke jõudusid meie tänapäevast. «Selles mõttes ei sarnane see don Juani lugu ühegi teise sama karakterit kandva või esitava looga, mida me varasemast teame,» selgitab Pakk. Kui rääkida dramaturgiast, on Vanemuise «Don Juani» puhul tegu täiesti algupärase uue Eesti teatritükiga. Ja seda don Juani Eestisse saatmist ei saa ka nii üks ühele võtta, Eesti on ikka tinglik, kuid mõningaid konkreetseid äratundmismomente esineb.
«Mind köitis don Juani loo puhul just see, mis on köitnud mitmeid autoreid, ütleme näiteks lord Byronit või Max Frischi, et don Juani puhul ei ole tähtsad mitte tema saavutused seksi valdkonnas, vaid just tegelane, kes on eelkõige intellektuaal ja mõtleja,» räägib Pakk.
Teda huvitas, mis võiks juhtuda sellise südametemurdjaga nagu don Juan tänasel päeval, kus on oluliselt rohkem seksi ilma armastuseta. «Minu don Juani valdkond on armastus, mis tegeleb südamete uurimisega, mitte ei kutsu esile orgasme,» selgitab autor.
Teine oluline tegelane tükis on Giacomo Casanova, kelle armastusekontseptsioon peab erinevalt don Juani omast tähtsamaks mehhaanilist poolt.
Uue «Don Juani» žanrimääratlusest rääkides nimetab Pakk väljendit «koolitus teatripileti hinnaga». «Selline turunduslik väljend siis, aga muidugi ega see mingi koolitus ole, ikka korralik draama, millel on siiski omad koolituslikud elemendid,» räägib ta.
Vanemuise koduleheküljel leidub ka märge, et «Don Juani» ei soovitata alla 14-aastastele. Miks? «See soovitus on täiesti siiras, sest tükis on palju juttu armastusest ja seksist, kuid seda ei käsitleta just väga traditsioonilisel viisil. Mingit roppude sõnade sidesõnadena kasutamist ei ole, pigem on seks üleval ikka teemana,» vastab Pakk. Ta lisab, et võib-olla ei ole alla 14-aastasele lihtsalt jõukohane etendust jälgida.
Muusikalise kujunduse on lavaloole teinud Rein Pakk ise – lisaks siis tüki kirjutamisele, lavastamisele, lava kujundamisele ja ka rolli etendamisele. Laulud kirjutas aga Paku ja Mäeotsa vana võitluskaaslane Chalice. Don Juani rollis võime näha Ott Seppa.
Esietendub 12. detsembril Vanemuise väikeses majas